Saatus

Viies

Nicki katkine ja verine nägu ehmatas mind. Tema suust tilkus verd, ta vasak silm oli sinine ja üleni paistes ning kui ma tema käest kinni võtsin, sain ma aru et ka tema käeluu on murdunud. Mul oli temast kahju ja ma ei suutnud teda niimodi vaadata.

,,Ütle mulle. Miks sa siin oled, mida nad sinust tahtsid?" Tõstsin Nicki pea üles enda poole nii, et ta mulle silma vaataks. Tema silmad olid ebatavaliselt teist värvi, kui ennem, nüüd olid need sügavalt smarakt sinised. 

,,Sind." Sosistas Nick kindla kuid vaikse häälega välja, tema näoilme oli muutumatu, ta oli nagu kivikuju ja teda ei kõigutanud miski. 

Muutusin murelikuks kuna see ei olnud Nick kellega ma kohtusin. ,,Ja mida sa neile ütlesid?"

,,Ma ei kavatsenud midagi öelda, kuigi ma tean et ma oleks pidanud." Ta vaatas alla ja kõndis minust mööda, longates mööda metsalagendiku maantee poole. Jooksin kiiresti Michaeli juurde, et ta koju viia kuid ta kõndis mulle juba vastu. Toetasin ta enda peale ja liikusime Nicki suunas.

,,Nick. Oota palun." Ta jäi seisma, kuid ta ei vaatanud tagasi. Seisin ta kõrvale ja laususin ,,Äitäh, et sa neile midagi ei rääkinud. Ma olen sulle tänu võlgu. Las ma viin su vähemalt enda poole puhkama ja ma parandan su haavad."

,,Ei tänan. Ma saan ise ka hakkama." Puikles Nick vastu, kuid ma ei andnud alla, ma tahtsin tema heaks kasvõi midagi teha.

,,Ma ei võta ei vastuseks. Tule minuga kaasa, mu auto on siit paarikümne meetri kaugusel." Kõndisin Michaeliga Nickist mööda ja nägin silmanurgast kuidas Michael muigas.

,,Mida?" Küsisin temalt, ka ise natuke muiates.

,,Sa hakkad suureks kasvama. See on hea, sul on vaja tugevat iseloomu, et hakkama saada." Vaatasin Michaelile otsa ja naeratasin talle, ta suutis mu tuju alati paremaks teha, mis siis et asjad mida ta ütleb, on tõsi.

Parkisin auto enda uue suure maja ette. See oli kaugemal linnast ja palju eraldatum kui meie eelmine maja ja muidugi, palju suurem. Sellel oli 3 korrust, aed oli kaunistatud paljude lilledega ja keset aeda oli tiik, mille ümber asetatud kaks pinki. Majja sisenedes avaneb suur vaade elutoale ja sealt edasi köögile - mööbel oli kaunistatud helesinise värvusega, igast nurgast võis leida midagi rohelist - selle all mõtlen ma lilli muidugi - ja igal toal oli oma eraldi vannituba. Me ei elanud siin küll mitmekesi, kuigi minu, Michaeli, empsi, papsi ja Kelly jaoks oli see vist isegi natuke liiga suur.

Viskasin auto võtmed ukse kõrval oleva kummuti peale ja jooksin kööki arsti karbi järgi, viibates poistele et nad diivani peale maha istuksid.

,,Istuge palun, ma toon vajalikud asjad ja lapid teid terveks." 

Michaeli VTN

Tegin nii nagu Lilija palus ja suunasin Nick'i diivani peale istuma. 

,,Väikse õe kohta võib ta tegelikult väga kamandav olla" Ütlesin Nick'ile nalja põhimõttega.

,,Jah. Ta on tore tüdruk, kui asi ei oleks nii keeruline, oleks meist võibolla isegi midagi saanud." Nick kergitas minu poole kulmu ja näitas mulle oma kavalaid silmi mille peale ma naerma hakkasin. 

,,Jah, seda küll. Mul on temast kahju, ta väärib tavalist elu kus ta saab käia rahulikult koolis,  kuttidega kohtingutel ja juua end täis ümber lõkke nagu ühel tavalisel pubekal kombeks. Ma oleks soovind, et ta oleks saand seda nautida."  Nägin Lilijat köögist tagasi tulemast koos arsti karbi, viski ja kahe klaasiga.

Ta asetas klaasid ja viski diivani kõrval olevale lauale ja istus meie ette maha. ,,Mul ei ole vaja kuulata lapse nuttu niiet samahästi võiksite kahekesi natuke juua ja niisama mõtteid mujale hoida, eks." Ta naeratas meile võttes karbist välja puhastusvahendid ja sidemed.