"Oota, ma helistan talle!" pisarad hakkasid jonnakalt mu silmanurkadesse tekkima ning ma ei suutnud neid ka mingit moodi alla suruda.
"Ma olen mitu korda proovinud. Tal on väljas," vastas Zayn rahutult ning pühkis pöidlaga pisara, mis oli vastu mu tahtmist valla pääsenud. Praegu ei tahtnud ma küll nutma hakata.
"Mida me teeme?" kuulsin nüüd Harry't esimest korda meie vestlusesse süvenemas.
"Otsime ta üles!" ütlesin natuke liiga ülbel toonil. Saatsin poisile koheselt vabandava pilgu ning vajusin diivanile kössi, pea kätele toetatult. Niall istus minu kõrvale ja tõmbas mu endale sülle. Kõik ennist tagasihoitud pisarad pääsesid nüüd valla ning peagi oli Nialli hall T-särk pisaratest üle ujutatud.
"Räägime homme politseiga. Me ei saa kontserti ära jätta. Mitte praegu," sõnas Paul. Sellega oli vestlus lõppenud, kuid kõik olid siiski mures. Peagi pidid poisid lavale minema ning mina jäin Pauliga omavahele.
"Kuule tüdruk," alustas Paul. Oh fuck, mis nüüd? "Kas sa üldse tead ka, kui oluline sa Niallile oled?" Jõllitasin Pauli suurte silmadega. "Mis mõttes?" olin segaduses. Liiga palju asju juhtusid korraga. Fakk...
"No vaata, Niall ei ole ühtegi tüdrukut vaadanud nii nagu sind. Ilmselt sa mõtled praegu, et ma olen mingi hull vanamees," - raputasin pead - "aga kurat, kui sa mu pojale haiget teed..." Mu silmad olid nagu tõllarattad. Kas Paul just ähvardas mind?
"Mida kuradit sa minust õige arvad?" karjusin ta peale tahtmatult. Pisarad hakkasid veel hullemini voolama, kui enne.
"Ei arva midagi. Aga sa tead, et Niall on mulle poja eest ning ma ei suuda vaadata, kuidas ta kannatab. Ta on ju sinusse kõrvuni armunud!" Olin täielikus šokis. Niall Horan minusse armunud? Nalja teete või? Õnneks jättis Paul mu peagi üksi ning sain rahus ennast tühjaks nutta. Kus on Emily? Kas temaga on kõik korras? Miks ta telefonile ei vasta? nii palju küsimusi. Ja siis veel see Nialli asi... aah, mul oli tunne, et mu pea lõhkeb kohe sellest pingest. Vajusin diivanile täiesti pikali ning peagi suikusin unne.
*NIALLI VAATENURK*
Kontsert sai lõpuks läbi. See oli tegelikult väga tore. Fännid olid tohutult armsad täna, nende tehtud plakatid olid lihtsalt... wow.
Lava taha minnes märkasin Sandrat diivanil magamas. Ta näeb välja nagu ingel, hoolimatta nutetud silmadest ja räsitud olekust. Minus tekkis tohutu soov ta oma kaissu võtta ning mitte kunagi lahti lasta. Teda kaitsta ja toetada. Teda suudelda.
"Maa kutsub Nialli!" kuulsin Liami häält. Vaatasin talle segaduses ilmel otsa. "Kavatsed siia ööseks jääda või? Lähme juba," kamandas ta kergelt isalikul toonil. "Aga Sandra? Ma viin ta tagasi tema hotelli ja jään sinna. Ma helistan hommikul. Paul! Saad sa minu ja Sandra tema hotelli visata? Ma ei taha, et ta üles ärkab," palusin Pauli. Ta oli väga... kahtlane. Vaatas mulle vaid kerge muigega otsa ning ütles, et ootab meid autos. Hea küll, mina oskan ka selline olla, ütlesin mõttes iseendale ning haarasin Emily sülle. Ta oli nii väsinud, et ei saanud arugi, mis toimub ning magas vaikselt edasi. Püüdsin ta võimalikult vaikselt autosse kanda.
Hotellis palusin fuajeest tema toa võtit. Seletasin portjeele, et ta oli tohutult väsinud ning viin ta tema tuppa ja jään igaks juhuks ööseks. Õnneks oli too vanem härra üsna mõistlik ja ulatas mulle kohe võtme.
Asetasin Sandra hellalt voodisse, mida arvasin tema oma olevat. Tema asjad olid igatahes selles toas. Tõmbasin tüdrukule teki peale ning ronisin ise diivanile. Uinusin vaid mõni hetk peale silmade sulgemist.
* SANDRA VAATENURK*
Ärkasin koos esimeste päiksekiirtega. Mõne minutiga muutus tuba üleni valgeks ning ma pean nentima, et päikesetõus Inglismaal on ikka kuradima ilus. Ringutasin end mitmeid kordi, kuni olin lõpuks mugavas asendis ning ajasin end voodist lahti. Sirutasin veel mõned korrad ning otsisin riidekapist oma igapäevase riietuse - dressid ja maika. Panin juuksed hobusesabasse ja otsustasin, et olen valmis. Elutuppa sisenedes märkasin diivanil blondi poissi, kes magas suu lahti ja norkas. Tahes tahtmatta hakkasin ma laginal naerma, üritades Nialli mitte üles ajada, kuid kahjuks see ei õnnestunud ning poiss avas oma suured, sinised silmad ja vaatas mind küsival ilmel.
"Sa norskad. Ja magad suu lahti," laususin, kui olin lõpuks naermise lõpetanud. Niall teeskles solvunut, kuid muutis siis kohe teemat: "Sa näed nii armas välja." Tundsin, kuidas mu põsed punaseks värvuvad. Kindlasti punastasin ma jälle juuksejuurteni välja. "Aitäh. Sina ka," vastasin talle, veelgi rohkem punastades. Ta naeratas ning tõmbas sõrmedega oma heledatest juustest läbi. Tema üldiselt hästi sätitud soeng oli nüüd sassis ja see oli niiiiiii armas. Amdjhgfvbhqgel.
Mu kõht tõi kuuldavale valju korina. Punastasin piinlikusest - nüüd oli Nialli kord naerda. "Tule kaasa, lähme sööma. Ma teen välja," sõnas ta lahkelt. Kuidas saab keegi nii armas olla?
Läksime alla restorani. Tellisin omale vahvleid shokolaadi ja maasikatega, juurde piparmündi-kummeli tee, mis on mu lemmik. Niall võttis omale nö "poissmeeste prae" ja kohvi. Rääkisime söömise ajal tühjast-tähjast, kuni ühel hetkel läks teema Emily peale. "Ta pole ikka veel ühendust võtnud?" küsis Niall. Raputasin pead. Olin murest murtud ja juba homme pean ma Eestisse tagasi pöörduma. "Muide... ma pean homme tagasi Eestisse lendama..." pobisesin vaikselt. "Oh," lausus Niall ning vaatas kaugusesse. Kas ma näen tema silmas pisarat?
---------------------------------------------------------------------------------------------------
Esiteks, andke andeks, et ma nii kaua kirjutanud pole. Mul on praegu tihedalt võistlusi ja trennide, töö ja kooli kõrvalt ei jää väga aega. Inspiratsiooni ka ei ole. Nii et olge kannatlikud, kes lugeda soovivad :).
