Meloodiad mängivad, maanduvad piisad,
raske seista siin üksi, elueesmärki täita,
kui maailm su jaoks on tühi.
Meenutad aegu, aegu, mis meeles,
justkui oleks toimunud kõik nüüd ja sõnad värskelt oleks keelel.
Sirutan käed, kuid ei puuduta teda,
justkui klaasist sein oleks vahel, tema selle taga elab.
Ära muretse sina, sind klaasi tagant näen,
mu südames oled nagu lill, mis on jääs.
Siin ma siis seisan, üksi murest koormatud,
juba aasta saab täis, olles sind oodanud,
oled ikka oodatud, ei muutu mu meel.
Mu südames ei jahtu need tunded iial,
need säilinud kui seifis mitme luku taga.
