"Oh jumal, anna andeks!" vuristas Niall ning ulatas kõik kotid mulle, kui oli need lõpuks põrandalt üles korjanud.
Võtsin need väriaevate kätega vastu ning kogelesin "Ee, ei, pole hullu... ma oleksin ise pidanud rohkem ringi vaatama."
Niall naeratas oma imelist naeratust ning tõmbas sõrmedega läbi oma heledate, hoolikalt geeliga sätitud juuste. Naeratasin talle vastu ning millegi pärast tekkis mul vastupandamatu soov teda suudelda.
"Muide, mis su nimi on?" küsis Niall ning puuris oma siniste silmadega minu omadesse. Olen kindel, et ma punastasin juuksejuurteni välja.
"Sandra. Sandra Hydes," vastasin talle nii vaikselt, et ma imestan, et ta mind üldse kuulis. Olin nüüdseks oma kõnevõime enam-vähem tagasi saanud.
"Mina olen Niall Horan, aga paistab, et sa juba tead mind," ta muigas. Noogutasin vaevumärgatavalt.
"Kuule, mul on hetkel tegelikult üsna kiire, me jooksime just Zayniga hullunus fännide eest ära ja ma pean ta nüüd üles leidma. Aga kas ma saaksin näiteks su numbri?" Niall naeratas jälle.
"Ma ei ela Inglismaal, nii et mul on välismaanumber, aga lisa mind Skype'i - SandraHydes," vastasin. Pilt hakkas juba uduseks muutuma. Niall. Fucking. Horan. Küsis. Minult. Just. Telefoninumbrit. Mis toimub!?
"Hea küll, ma lisan su siis. Aga kuule, ma nüüd tõesti jooksen. Näeme!" ja juba ta oligi läinud. Seisin veel mõne hetke kohmetult paigal ning pillasin siis taas pooled kotid maha. Oiates hakkasin neid üles korjama.
"Mis kurat see nüüd oli?" tegi lõpuks soolasambaks tardunud Emily suu lahti. "Sa just jooksid Londonis Niallile otsa ja ta küsis SINU numbrit?" Kas ma kuulsin kadedusnooti?
"Ma ei tea. Ju siis," muigasin moka otsast. Ma ei tunne end mingi erilise iludusena, aga praegu küll tundsin end maailma tähtsaima inimesena. "Äkki lähme hotelli tagasi enne, kui pimedaks läheb?"
"Jah, muidugi. Ma olen surmväsinud. Lennukisõit tegi oma töö ja shoppamine..." Em' oigas, "hakkame lihtsalt minema juba."
Väljas hakkas juba vaikselt hämaruma ning ma olin veel kleidiga ka. Lisasime Em'iga tempot, sest me ei olnud absoluutselt kellaga arvestanud ning nüüd oli õues lausa külm. Hotelli tagasi jõudes viskasin oma kotid nurka ning vajusin koos riietega voodisse. Mõne hetkega olin juba sügavas unes.
----------------------------------
Õues oli üsna hämar. Jalutasin selle sama korallroosa kleidiga rannas, mis meie hotelli juures asus. Tähed olid juba vaikselt taevasse tekkinud ning täiskuu kiirgas taevas. Mere tagant oli veel mõnda üksikut päikesekiirt näha.
"Sandra! Sandra, oota!" kuulsin kedagi enda nime hüüdmas. Pöörasin ümber, kuid ei näinud kedagi. Sekundi murdosa jooksul ilmus kusagilt pärapõrgust välja Niall ning haaras mu tugevasse karukallistusse ja hakkas mind keerutama. "Appi, pane mind maha!" kisasin läbi naeru. Õnneks võttis Niall mind kuulda ja lasi mind ettevaatlikult maha, justkui kartes, et ma lähen katki. Ta silmad nägid hämaruses välja nagu meri - neisse võis lausa ära uppuda. Ühel hetkel olid tema huuled minu omadel, tema üks käsi õrnalt mu kuklal ning teine pihal. Suudlesin teda vastu ning iga hetkega muutus ta mu huulte suhtes järjest ahnemaks. Haarasin ta juustest...
----------------------------
Avasin silmad. Aknast paistis eredat valgust, mis esialgu mu silmi põletasid. Kui mu silmad olid juba valgusega harjunud, vaatasin seinal asetsevat valget kella - see näitas 10.17. Huvitav, kas Em' on juba üleval?
