Ratas jäi järsu jõnksuga seisma. Niall ohkas vaikselt ja tõmbus eemale. Kas ta just tahtis mind suudelda? olin tohutus segaduses. See poiss on mulle rohkem südamesse pugenud, kui ma iialgi kellegil teisel seda teha oleksin lasknud. Kas ma olen temasse armunud? Nii palju küsimusi tiirlesid vastusetta mu peas ning nüüd olin ausalt öeldes veel rohkem segaduses, kui enne seda vahejuhtumit.
Meie vahele sigines piinlik vaikus. Mõtlesin, mida öelda, kuid korraks Nialli poole kiigates märkasin, et ta vaatab tühja pilguga kuhugile kaugusesse. Tundsin masendust, mis liikus aeglaselt ja piinarikkalt mu südamest igasse kehaosasse. See leidis üles ka kõige väiksemad rakud mu kehast ning järsku oli mul vastupandamatu soov nutta. Märkasin alles nüüd, et Nialli käsi on ikka veel mu peos. Vaatasin meie põimunud sõrmi ning tahtmatta tulid mulle pähe sõnad your hand fits in mine like it's made just for me, but bear this in mind it was meant to be.
And I'm joining up the dots with the freckles on your cheeks and it all makes sense to me. Endalegi märkamatult olin ma vaikselt laulma hakanud.
"I know you've never loved, the crinkles by your eyes when you smile, you've never loved, your stomach or your thighs. The dimples in your back at the bottom of your spine, but I'll love them endlessly," laulis Niall. Saatsin talle võlutud pilgu ning nägin taas, kuidas ta põsed punakaks värvusid. Küll see poiss punastab palju.
I won't let these little things slip out of my mouth, but if I do, it's you, oh, it's you they add up to, I'm in love with you," laulsime seekord juba koos.
"Sul on imeline hääl," ütles Niall vaikselt mulle.
"Räägib ingel."
Nüüdseks oli ratas ammu liikuma hakanud ning peagi pidime ka meie maha saama. Kangutasin oma krampi läinud sõrmed Nialli käe ümbert lahti ja väänasin neid igatpidi.
"Oeh, nii hea on tagasi maapinnal olla," muigasin, kui olime oma kabiinist (?) välja astunud ning sain oma kangeks jäänud liigeseid sirutada.
"Kuule, me lähme vist kahekesi edasi, ma jätan auto teile," ütles Niall Zaynile oma ingellikul häälel. Zayn vaid noogutas ning pilgutas mulle kavalalt silma. Mida see nüüd tähendama pidi?
Hüppasime Nialliga Starbucksist läbi ning tellisime mõlemad omale ühe kakao vahukoorega ja latte. Peale pikka vaidlemist andsin lõpuks alla ning lasin Niallil meie mõlema eest maksta. Starbucksist väljudes seisis maja ees punane kahekorruseline buss. "Lähme peale?" küsis Niall, märgates mu huvitatud ilmet. "Jaa. Kuhu need sõidavad üldse?" küsisin ning hakkasime bussi poole astuma. "Sõidavad mööda Londonit ringi ja käivad kõige kuulsamatest kohtadest läbi. Ma olen enam, kui kindel, et sa tahad Londonit lähemalt ka näha, enne, kui sa ära pead minema," naeratas Niall ning võtsime teisel korrusel istet. Otsisin kotist telefoni ning hakkasin erinevatest asjadest pilte tegema, samal ajal, kui Niall rääkis oma elust enne One Directioni loomist, X-Factorist, fännidest, meie lemmikloomadest jne-jne.
"Kas sa loomaaeda tahaksid minna?" küsis Niall ning naeratas. Noogutasin, asjast tohutult õhinas olles. Järgmine peatus oligi "London Zoo" ning ronisime seal bussist välja. London Zoo väravate ees oli mingi kamp väikeseid tüdrukuid, nii 10-13 aastaseid, kes Nialli ja mind nähes kiljuma ja märatsema hakkasid. Niall patsutas mind rahustavalt õlale, kui need pätakad autogrammi ja pilte tulid küsima. Noormees oli fännidest meelitatud ning tegi ka ühele põsemusi ja hoidis talt pildi tegemise ajal ümber piha kinni. Tundsin, kuidas ma näost tulipunaseks värvusin ja piltlikult öeldes hakkas mul kõrvadest auru välja tulema. Olin korraga nii vihane, kui ma masendunud ja tahtsin nutta. Järgmisel hetkel oli mul pilt taskus.
*NIALLI VAATENURK*
Tegin parasjagu ühe fänniga pilti ning võtsin ta piha ümber kinni. Naeratasin kaamerasse ning kuulsin tuhmi mütsu. Vaatasin paremale ja nägin, et Sandra oli minestanud. Jooksin kohe tema juurde ning raputasin teda.
"Sandra! Sandra!" karjusin, kuid ta ei reageerinud. Olin juba täielikus paanikas ja nutma puhkemas, kui ta järsku silmad avas. "Sandra! Sinuga on kõik korras!" hüüdsin kergendust tundes ning pühkisin kiiresti mu silma nurka tekkinud pisara, et keegi seda ei näeks.
"Misasja? Mis toimub? Kus ma olen?" küsis ta segaduses olles ning üritas püsti tõusta. "Me oleme London Zoo ees, ma tegin fänniga pilti ja ühel hetkel sa minestasid. Oh, ma olin su pärast nii mures!" kallistasin teda. "Aa... oh... okei," pomises ta. Paistab, et Sandra oli alguses segaduses. Aga vähemalt oli temaga kõik korras. Ma vähemalt loodan. Kallistasin teda veel tugevamini, kui enne. "N...Niall... mul... p-po...le õ...hk-u," ädises ta. "Oh issand anna andeks!" tõmbusin temast automaatselt eemale. Tundsin ennast tohutult halvasti.
*SANDRA VAATENURK*
"Mis kell on? küsisin segaduses olles. Niall viskas pilgu oma käekellale "16.07. Persse, ma pean kell 5 tagasi olema. Tuled koos minuga või oled alles kontserdi ajal kohal?" "Ma käiks hotellist läbi ja tulen enne kontserti sinna, ma helistan sulle, kui ma kohal olen," vastasin, endiselt pisut segaduses, kuid juba ajasin end Nialli toel püsti ning suundusime tagasi punasesse bussi, mis imekombel ikka veel paigal seisis, justkui teades, et me Nialliga lähme tagasi peale.
Niall saatis mind minu ja Emily hotellitoani ning lahkus seejärel. Ta oli Zayni autoga järgi kutsunud ning too ootas Nialli juba hotelli ees. Minu üllatuseks polnud Emily'st mingit märkigi. Tema käekott oli küll siin - paistab, et nad käisid Zayniga siit läbi ja lahkusid seejärel uuesti. Küllap istub ta praegu koos poistega autos ja kõik on korras, üritasin end rahustada ning viskasin Emily oma peast välja. Muretsemise asemel panin hoopis teleka käima ning tegin oma juuksed korda - kammisin need pusadest lahti, tegin omale lokid juustesse ning pihustasin natuke lakki peale, et soeng kontserdi lõpuni püsiks.
Lõpuks oma välimusega rahul olles, lahkusin hotellist ning kutsusin omale takso järgi. Palusin juhil end kontserdi toimumispaika viia ning kohale jõudes helistasin Niallile, et ta välja tuleks ja mind varem sisse laseks. Niall trügis kahe turvamehega läbi sadade hullude teismeliste, kes juba kaks tundi enne kontserti järjekorras seisid ning Nialli pärast hullusid. Turvamehed hoidsid edukalt fänne eemal ning Niall vedas mind käest kinni hoides läbi turvaväravate. Juba kuulsin kellegi mürgiseid kommentaare minu kohta. Mul oli tohutu tahtmine Nialli käest lahti rebida ning neile tatikatele korralikult kere peale anda, kuid hoidsin end tagasi. Tegelikult oli üsna meeldiv tähelepanu keskpunktis olla ja teisi kadedaks ajada.
Niall viis mind lava taha, kus istusid ka teised poisid ja Paul. Niall tutvustas mind neile, kes mind veel otseselt ei teadnud - Harryle, Liamile, Louisele ja Paulile. Kõik tervitasid mind rõõmsalt, kuid Paul näis üsna murelik, kui mind ja Nialli silmitses - ta hoidis mul ikka veel käest kinni, kuid see sobis mulle ideaalselt.
Poisid hakkasid koos laulusõnu kordama ja Niall mängis kitarril oma soolosid. Jälgisin, kuidas tema näpud pillikeeli pingutasid ja seejärel lõdvaks lasid. Eraldusin täielikult mujalt maailmast ning ärkasin alles siis, kui keegi mulle juba ei tea mitmendat korda õlale koputas. Avasin kergelt pettunult silmad ning märkasin Zayni ja Pauli mulle murelikult otsa vaatamas.
"Kus Emily on?" küsis Zayn närviliselt. "Te pidite ju koos tulema?"
"Mida kuradit? Kui ma hotelli läksin, siis teda ei olnud. Ainult ta käekott oli diivanil - telefoni ega midagi polnud. Ma arvasin et te käisite korra hotellist läbi ja tulite siis siia..." olin paanikas.
