Vastuvõtus küsiti, kes ma talle olen ja ma vastasin pikemalt mõtlemata, et olen ta tüdruk. Siis juhatati mind tema palati juurde. Tauri magas parasjagu. Ta nägi kohutav välja. Ta keha oli sinikatega kaetud ning ta käsi oli kipsis. Arst rääkis, et mitmed ta siseorganid on väga kõvasti viga saanud ja ta ei pruugi sellest enam eluga välja tulla. Mu pisarad lihtsalt voolasid mööda põski alla. Istusin Taurile väga lähedal ja ma hoidsin ta käest kinni. Mu pisarad kukkusid ta käe peale ning see oligi arvatavasti põhjus, miks ta üles ärkas. Ta oli näost väga kahvatu, ta silmaalused olid tumedad ning silmad ise punased. Ta vaatas mulle vaevaliselt otsa ning sõnas ainult: "Palun vabandust..." Siis hakkas masin, mis enne korrapäraselt piiksus, ühtlaselt pinisema. Ma ei saanud midagi aru. Järsku tormasid mingid arstid ja õed sinna ja mul kästi välja minna.
Ootasin tükk aega veel koridoris. Lõpuks tuli mu juurde üks arst ja küsis: "Kas sina oled Tauri Parkeri tüdruksõber?" "Jah, olen küll." "Me pidime teda elustama, ning ta on praegu veel kriitilisemas seisus, kui enne. Me teeme küll kõik, et teda päästa, aga ma ei oska teile midagi lubada. Hetkel teda vaatama minna ei saa, kuna ta vajab puhkust, kuid andke oma telefoninumber ja me teavitame teid kui midagi muutuma peaks." Ma suutsin öelda kõigest: "Olgu," kirjutasin oma numbri üles ning läksin siis haiglast minema. Ma ei osanud kuskile minna, nii et ma kõndisin lihtsalt mööda tänavaid ringi ja mul oli pea mõtteid täis. Mis Taurist edasi saab? Kas ma peaksin ennast selles õnnetuses süüdistama? Mida ma nüüd edasi teen? jne.
Jõudsin lõpuks tagasi parki. Ma olin täiesti omas mõttes, kui järsku istus mingi tüüp mu kõrvale. Tal olid mõnusad musta värvi juuksed, mis olid kergelt sassis. Seljas olid tal auklikuks kulunud teksad ning nahktagi, mis nägi samuti üsna kulunud välja. Mul polnud mingisugust tahtmist uusi tutvusi sõlmida, aga ta nägi nii hoolitsev, kuigi sünge, välja. Mul oli hinges parasjagu nii rusuv tunne ning kui ta küsis mult, et kas midagi on juhtunud, plahvatasin ma talle lihtsalt kõik välja. Ta nägi väga üllatunud välja. Arvatavasti ei oodanud selliselt niiöelda ingli väljanägemisega tüdrukult sellist lugu. Oli näha, et ta oleks tahtnud mind lohutada, aga ei osanud kuidagi, niisiis võttis ta lihtsalt mult ümbert kinni ja hoidis mind õrnalt oma käte vahel. Ma ei teagi, kui kaua ma seal olin, kuna mul lihtsalt kadus ajataju. Lõpuks jäin ma sinna magama.
Kui ma üles ärkasin, leidsin end juba mingist täiesti uuest kohast. Tegin vaikselt silmad lahti ja vaatasin enda ümber ringi. Avastasin endast mingist ühetoalisest majakesest. Tõusin püsti ning uurisin asja lähemalt. Toas oli lihtne, kuid väga mõnus ja hubane sisustus. Seal oli põhimõtteliselt kõik olemas, mis vaja. Vaatasin ühest pisikesest aknast välja. See vaade lõi mind sõnatuks. Otse majakese vastas oli imeilus järv. Päike sillerdas seal nii imeliselt. Sel hetkel olid kõik mu mured peast nagu pühitud. Aga see hetk ei kestnud kaua.
Läksin välja silla peale ning kõik need kurvad mõtted tagasi. Ma puhkesin lihtsalt nutma. Mõne aja pärast nägin, et keegi ulatas mulle taskuräti. Kui silmad ära olin kuivatanud nägin seda inimest. See oli seesama kutt, kelle käte vahele ma uinunud olin. Ta nägi, et ma olin omadega täiesti sassis ning ta pakkus mulle suitsu. Ma kõhklesin hetke, kuid võtsin siis selle vastu. Tegin terve tobi ära. Laksas päris hästi. Pea käis ringi. Võib öelda, et isegi kergelt paha oli korraks, arvatavasti sellepärast, et ma polnud ikka väga ammu suitsetanud. See rahustas mind siiski maha. Sel hetkel tundus kõik kergem.
