Ma otsustasin voodisse minna, panin oma öösärgi selga ja viskasin pikali. Võtsin oma läpaka ka voodisse ja läksin kohe facebook'i. Keegi Tauri oli mind sõbrakasse lisand. Suht kobe paistis. Tanksaapad ja kulmuneet, mis ta emotuka alt vaevu silma paistis. Mulle meeldisid sellised tüübid. Uurisin järele, et ta elab Pärnus. Ja suutsin ka ta msn-i välja otsida. Ma lisasin ta, aga ta ei lisanud mind veel vastu. Ilmselt polnud teda veel sees. Panin läpaka kinni ja vaatasin nüüd toa seina, kus oli suure puu vari. Vaatasin aknast välja, taevas säras täiskuu. Mu pea oli mõtetest tulvil: Kes on Tauri? Kas tasub Daniga midagi edasi arendada, kui me nagunii kohe minema läheme? Kuhu me vennaga edasi läheme? jne. Järsku kuulsin ma teravat koputust. Ma võpatasin. Kui ehmatusest toibusin, hõikasin: "Sisse!" Uks vajus vaikselt lahti ja sisse astus Dan.
"Ma tahtsin sulle ainult need puhtad rätikud tuua," sõnas ta ja vaatas mulle nii armsalt oma kokkerspanjeli näoga otsa. Ma ei saa aru, kuidas mõni inimene suudab nii armas olla. Jäime ükteisele otsa vaatama, kuni lõpuks mõlemad naerma hakkasime. "Ma viin need siis vannituppa," ütles ta lõpuks, katkestades selle pika vaikusehetke. Kui tagasi tuli, siis istus ta mu voodiääre peale. Enne küsis ta nii armsalt: "Kas ikka tohib?" Ma vastasin talle: "Muidugi tohib, sinu kodu ju ikka, tee mis tahad." Kahetsesin oma vastust, sest ma arvan, et see kõlas üsna ülbelt. Üritasin kohe ennast välja vabandada: "Sorry, ma ei tahtnud ülbena kõlada. Arvatavasti on asi väsimuses." "Pole hullu. Ma tean, mida sa läbi elad. Puhka ennast koralikult välja. Homme on uus päev, siis saab jälle rääkida." Olin õnnelik, et ta mind nii hästi mõistis. Ükski teine poiss peale mu venna ei mõistnud seda nii hästi, kui tema, sest lõppude lõpuks oli ju tema ikka seda juhtumit pealt näinud. Jäin üsna kohe magama. Magasin väga sügavalt.
Hommikul läksin kohe vannituppa. Silmitsesin ennast. Mu pea oli must ja eilne meik oli ka täiesti laiali läinud, kuna olin unustanud selle maha võtta. Läksin kohe pessu. Nii hea oli lõpuks puhtaks saada. Olin vist umbes tund aega duši all, aga kui ma välja tulin, olin ma nii puhas, kui vähegi olla sai. Võtsin oma kotist helesinised teksad ja tumelilla pluusi, peale võtsin ruudulise pusa. Pakkisin ka oma koti lõpuks lahti, kuna ma eile polnud jõudnud seda teha. Kui ma olin pakkimisega lõpetanud, kõndisin tasakesi trepist alla. Venna ja Dan olid juba laua taga ja sõid hommikust. Dan sõnas: "Hommik! Meil on siin iseteenindus, nii et vaata, mis sa külmkapist leiad." Läksingi kohe külmiku kallale. Olin nälgimas. Leidsin sealt juustu, vorsti ja või. Olin märganud, et siin oli ka võileivagrill ja otsustasin endale mõned soojad saiad teha. Tuhnisin veidike kappides ja leidsin lõpuks ka taldrikud üles. Kui ma lõpuks ka oma hommikusöögi valmis olin saanud, siis istusin koos Dani ja vennaga sööma. Kõik olid väga vaiksed. Vaikuse katkestas Markus, kes küsis minult: "Kuidas sa siis ka magasid?" "Hästi, ma nägin ühte hästi ilusat unenägu, kus me elasime koos emaga ja meil oli armas väike majake Pärnus." Hakkasin mõtlema, mis tunne oleks elada Pärnus ja jõudsin järeldusele, et enne teada ei saa, kui pole ära proovinud. Jagasin oma mõtteid vennaga ja ta ütles, et ka tema oli selle peale mõelnud. Nii oli siis asi otsustatud.
