Naabermaja mängur: mäng läbi

8. Segadust tekitav päev

Head lugemissõbrad!

Minu siirad vabandused, et olen pika vahe sisse lasknud ja olete pidanud ootama. Ma väga loodan, et olete kogu selle aja jooksul ikka uut osa kannatlikult oodanud. 

Paraku tihtilugu tuleb elu oma korrektuuridega vahele ning samuti ei ole alati motivatsioon ja inspiratsioon sina peal, et oleks nii kerge istuda ning kirjutada. 

Igal juhul loodan, et uus osa pakub teile huvi ning ikka jätkuvalt püsite naabermaja mänguri lainel ;) 

Püüan juba uue osaga tegeleda, kuid lihtsalt teadmiseks, peas on kõik valmis, kuid nii öelda paberil ei miskit.

------

Esmaspäeval nii Amy kui Matt ei jõua pärast rajust nädalavahetust kooli.

Üldsegi visuaalsel vaatlusel on märgata, et mööda koridori siblib oluliselt vähem õpilasi kui tavapäraselt. Neid kõiki on tabanud sama saatus nagu Amy ja Matti. 

Vahelduse mõttes on hoopiski värskendav ning kosutav, kui pikad looklevad koridorid on pooltühjad ja mesilastaru meenutavast suminast vaiksemad. 

Lõunalauda jagan Teresaga, kes pärast pikka eemal viibimist esimest päeva kooli naaseb. Temale piisas täielikult minu reedesest sünnipäevapeost ega vajanud veel järelpidu, mida ei saa Amy ning Matti kohta öelda. 

"Nagu igavik oleks möödunud," sõnab Teresa.

Tüdruk istub minu vastas ja imetlusega libistab silmadega üle söökla nagu viibiks ta siin esimest korda. Pealegi taban tema ilmes kohkumust, kui ta pingsamalt jälgib lauda, kus kunagi koos STARSiga ühes istus. 

Nüüd aga on selle taga vaid Rebeca ja Silver, kes ilmetult lehtsalatit nokivad ning teineteisega vaevu mõne sõna vahetavad. 

Sel samal hetkel sisenevad ruumi staarpoisid, kes traditsiooniliselt akna all oleva laua taga kohad sisse võtavad. 

Viskan pilgu otsejoones kõrvale, kui möödunud õhtu mälestus liiga elavalt silme eest libiseb.

Tunnen kuumenevaid põski ja kuulen kiirenevat südant rinnus. 

"See ei pea midagi tähendama," kajavad Lukei sõnad mu pealuu sees.

Ehk siis ei peagi? Või?

Samas tahan, et see tähendaks Lukeile. Tahan, et ta siin kohe praegu astuks mulle ligi ja kordaks eilset. Ometigi tean, et seda ei juhti kunagi, sest Luke Henderson pole ei keegi muu kui mängur.

Või oled sina ta mänguriks mõelnud? Võimalik, et tema mänguri kehastus tegelikult piirdub ainult korvpalli väljakul. nöögib alateadvus. 

Ja sel hetkel ma tõesti taban end mõttelt, et ehk olen ma ise Lukei enda jaoks selliseks mõelnud. 

Jah, suvelaagris sattusin talle peale võõra tüdrukuga ööd veetmas ning korduvalt ka tema enda maja juures rohkete neidude seltsis võõrustamas, kuid seal samas ei pruugi see sugugi olla nii nagu mina arvan. Võimalik, et paljud nendest neidudest on tema sõbrannad ja mina olen omistanud poisile patte, mida ta teinud ei ole. 

"El!"

Jahmatusega vaatan Teresa poole, kes nõutuna mulle otsa vaatab.

"On sinuga kõik korras?" küsib ta murelikult.

Neelatan, mille järel hääletult suud maigutan, kui lõpuks suudan vastuseks vaid noogutada. 

Teresa purskab häälekalt naerma minu korraldatud hääletule miimika komejandile. 

"Ma ei tea, mis sul seal peas parasjagu toimus, kuid kõrval vaatajana jäi mulje nagu oleksin tabanud sind erootika filmi vaatamiselt," hingeldab tüdruk ja pühib sõrmega naerust silmanurka kerkinud pisaraid.