Naabermaja mängur: mäng läbi

1. Palju kuradi õnne sünnipäevaks

Tõmban kalendris järjekordsele kuupäevale risti peale, kui autosse istudes olen turvavöö kinnitanud ning kotist päeviku välja otsinud. Taaskord on üks põrgulik päev seljatatud. 

Ja juba algab samasugune uus. Irvitab alateadvus. 

Ühtlasi on möödunud veidi üle nelja nädala minu ja Lukei tülist.

Me pole selle aja jooksul ühtki sõna vahetanud. Ta isegi pole üritanud mulle läheneda rääkimata vabandamisest. 

Kui ta arvab, et mina rooman tema juurde andestust paluma, siis on ta ikka totaalselt vale inimese otsa komistanud. Ma ei kavatse taaskord end alandada nagu suvelaagris.

Pealegi, kus oli mu mõistus hetkel, kui ta kogu selle paarisuhte mängimise jamaga lagedale tuli?! Miks ma kohe alguses ei tõmmanud pidurit sellele lollusele? 

Usun, et see oleks ära hoidnud nii mõnegi jama, milles praegu siplema pean. 

Esiteks, Teresa, kes ennekõike minu kui ka kaudselt Lukei pärast ränga vägivalla ohvriks langes.

Teiseks, sellele järgnenud uurija Hooki juures tunnistuste andmine ning tagatipuks avalduse esitamine Aprili vastu. Viimase kuu jooksul olen pidanud kahel korral käima härra Hooki juures, et oma tunnistusi täpsustada ning vastata lisaküsimustele. 

Kõrvalise põikena ei ole sugugi vähem olulisem mainida, et härra Wood on koolijuhi kohalt teadmata ajaks tagandatud kuni tema tütre suhtes uurimine kestab ega ole lõplikku resolutsiooni tulnud. 

Kolmandaks, Lukeiga teeseldud suhte järel olen üle terve kooli rohkemgi kui tuttav nägu kõigile, kuid seda nüüd ennekõike kõlaka tõttu, et algusest peale oli mu kindel kavatsus ajada April ning Luke lahku, keerata poiss ümber oma sõrme ja tõmmata Aprilile kott pähe. Lisaks sellega lõhestada alati särav ning imetletud STARS. 

Kõige selle tulemusena vaadatakse mind kooli peal kui ohtlikku putukat, keda oleks vaja lömastada.

Olen sunnitud liikuma pea norgus, et mitte näha pilkavaid pilke mind igale poole saatmas. Lisaks püüan võimalikult palju süveneda oma mõtetesse, et mitte kuulda inimesi mind taga rääkimas, kui neist möödun. 

Kõik, mida Luke suure suuga mulle lubas, ei täitunud.

Vaimne kius minu suhtes on oluliselt kasvanud. Tõtt öelda oleks mul oluliselt lihtsam taluda füüsilist kiusu kui seda, mis praegu mu ümber toimub. Kohati on mul tunne, et juba näen ja kuulen kõiki neid inimesi isegi kodus enda toas. 

Lisaks, kui kogu mäng Lukeiga pidi Tyleri minust eemale tõrjuma, siis täna on tema see, kes on osutunud mulle üheks tugevaimaks tugisambaks Teresa, Amy ja Matti kõrval.

Isegi Aron, kes lubas minuga sõbraks jääda, on distantseerunud. 

Ma ei süüdista teda milleski ega heida talle midagi ette, sest tean, et tegemist on Lukei direktiiviga. 

Ainus positiivne asi, mida viimase kuu kohta saab esile tõsta, on aktiivne autokoolis käimine. Jäänud on vaid riiklik sõidueksam sooritada.

"Kaunist päeva, kullake," soovib ema, kui autost välja ronin.

"Elly!" hüüatab ta enne, kui jõuan ukse kinni lüüa.

Kummardan, et teda näha.

Naise näol on leebe hooliv naeratus, kui ta sõnab: "Veel kord, palju õnne sünnipäevaks, mu täisealine tütreke."

"Aitäh," naeratan talle vastu.

Kohe, kui ukse sulgen, langevad mu suunurgad.

Jään paigale ja saadan autot igatsevate silmadega kuni see lõplikult silmapiirilt kaob. Kuivõrd soovin, et saaksin praegu seal sees istuda, ära sõita ega pea ronima nende piinarikaste seinte vahele, mis mind aeglaselt kuid järjekindlalt lämmatavad.