Naabermaja mängur: mäng läbi

3. Kadunud promillidesse

Mitte kellegile ei jäänud staarposiid märkamata, nagu ei jäänud märkamata mu jahmunud ja kaameks tõmbunud ilme, kui närviliselt masinasse ronisin ning lausa anuval häälel sõitma hakata palusin.

"Need kutid passisid sind nagu oleksid tonti näinud," sõnab Matt lühikese pausi järel.

"Tõenäoliselt lisaks meile ei ole ka nemad Eli niivõrd üleslööduna näinud," itsitab Amy.

"Aga ta näeb väga ilus välja," lisab Teresa kaitsvalt, "nii, et pole ka ime, et nad teda passima jäid."

"Las näeb nüüd Luke, millest on ilma jäänud," sõnab Matt sapise õelusega.

Mitte keegi neist ei tea siiani, et minu ja Lukei suhe oli vaid näitemäng. See polnud päris, seega ei ole tal millestki ka ilma jääda. Kuigi Aroni sõnade kohaselt pidavat ma Lukeile väga meeldima, sain ma viimasel korral Lukei käitumisest hästi selgeks, et see pole nii.

Ilmselt kujutas Aron endale ette.

"Aitab," anun neid. 

"Milleks sisutühi diskussioon," heidan neile ette.

Amy turtsatab. 

Matt ohkab. 

Teresa asetab käe minu omale, väljendades toetust mulle.

"Huvitav, kuhu nad küll kõik minemas olid?" arutleb Amy. 

Enne, kui mõelda, ütlen: "Ilmselt iga reedesele kiirendusvõistlustele linn servas, mida maha jäetud lennuväljakul peetakse."

Kõik vaikivad. 

Vaatan autoaknast tühja pilguga välja. 

Vahepealne hea tuju, mis niivõrd võidukalt mu soontes voolas, tardus. 

Kas veelgi paremat ajastust ei saanud olla? Just sel hetkel, kui meie liikusime välja, pidid ka nemad tulema. Mille kuradi pärast oli see nüüd vajalik? Et mu hästi alanud õhtu ära rikkuda?

Kuigi alkohol mu kehas domineerib ja pea selle tulemusena sumiseb, pole meeleolu enam nii ülev nagu hetk tagasi.

Pean tunnistama, et igatsen neid kutte. See kuldne nelik lisas omanäolist värvikust ning särtsu igapäeva ellu. 

Nüüd, kui nad on taaskord kui kättesaamatud tähed taevas, tunnen metsikut puudust nende toetavast ja julgustavast seltskonnast. 

Auto keerab peateelt kitsasse kõrvaltänavasse, peatudes hoone ees, mille ukse ümbrus üleküllatud valgustusest plingib.

Täname Bolti juhti, kui Matt arve ära tasub.

Seisatan hoone ette ning jään suurt värvilistes tulukestes klubi nime lugema. Las Vegas.

"Matt, oled sa ikka kindel, et meid sissegi lastakse?" küsin umbuslikult, nähes looklevat järjekorda. 

"Ära muretse. Kõik on kontrolli all. Mu onu on selle klubi omanik," sõnab ta võidukalt. 

"Sinu onu? Ma igaks juhuks küsin ega see klubi teatud sihtrühmale mõeldud ole?" 

Teades selle poisi orientatsiooni, siis eelnevalt tuleb ikka täielikult veenduda. Sugugi ei tahaks veeta oma sünnipäeva loendamatu hulga geide keskel.

"Sinu õnneks ja minu kahjuks ei ole see klubi selline nagu sa mõtled," naerab ta.

Longime poisile järgi. Juba eemalt noogutab ukse ees seisev turvamees poisile ning astub ukse eest ära, lubades meil siseneda.

"Aitäh, Johnny," sõnab Matt nina kõrgele püsti upitades.

Noogutan turskele mehele, kes terava pilguga meid üle vaatab justkui püüdes kõigi meie näod endale meelde jätta.