Kallis Emilia

VI. Osa

25.04.24
12:21

Kallis Emilia

Me näeme juba homme nii, et küll ma siis rohkem sinust kirjutan. Hetkel hakkasin mõtlema sellele, miks ma seda "raamatut" kirjutama hakkasin. Ma peaksin olema enda õnne otsingul, aga siin ma olen. Lihtsalt pean päevikut. Ma tunnistan, kirjutamine on olnud meeldiv, aga ma olen sellega langenud sinna mugavusse, et see ongi nüüd see. Kuigi ei ole. Ma ei tea ka, mida muud ma teha võiks. Soovin, et ma saaksin sinult vastust küsida.

- R

—

Kord käis äratuskell ühel, kord teisel. Kumbki meist ei mõelnud ärkamisele. Pöörasime teise külje ja magasime edasi kuni Diana ikka kobis püsti. Kuulsin teda ringi sammumas nii, et ma vedelesin ja vaikselt ärkasin ka. Ta askeldas ringi ja tuli siis selle toakese juurde, kus ma öö veetsin.

"Hommik!"

"Hommik.."

"Mis kohvi sa sooviks?"

"Mul on lausa valik või?"

"Jah, kas white chocolate mocha või tavaline?"

"Tohoh.. mocha siis."

"Teeme nii."

(See on nii imelik, kuna me suhtleme päris palju inglise keeles, aga ma ei hakka seda siia kirjutama)

Diana läks kohvi tegema ja ma ajasin ennast voodist püsti, minnes vannituppa. Tegin enda hommikuse rutiini ära ja sõime siis koos hommikust. See mocha maitses nii nämmalt. Kui Te ei tea, siis mocha on põhimõtteliselt nagu sa segaks kakaod ja kohvi kokku. Lihtsalt see oli siis valge šokolaadiga ehk veel magusam ja mina armastan magusat. Vaatasime läbi ta kaardina inimesi, kes tänaval kõndisid ja jutustasime nagu kaks mutti. Ausalt öeldes ma ei taha kole vanaks elada nii, et peab neid tegevusi nüüd tegema.

"Ma mõtlesin, et ootaks mu ema ära ja siis läheks."

"Mhm, ei jäta Kikit üksi."

Diana on naine. Tean, mida te mõtlete. Muidugi on. Ma mõtlen, et ta tegeleb asjadega, millega naised ikka. Mina nii väga mitte nii, et samal ajal kui ta vannitoas meiki peale pani, mängisin mina Genshini. See on kohutav kui palju see teemaks tuleb, kui ma Soomes olen. Vabandan. Igastahes andis ta mulle teada, et ta ema liigub ehk oli aeg ka mul riidesse panna ja asjad kokku pakkida. Nii vähe olidki seal? Eks ole!! See on kriminaalne. Me saime valmis ja istusime koos ta voodil. Ta vaatas mingeid asju üle telefonis ja mul tuli meelde, et mul on üks Risifrutti külmkapis. Läksin võtsin selle, kuna ma ei taha seda kaasa küll võtta. Nii me istusime seal, mina söömas ja tema telefonis.

Jutt läks lõppude lõpuks tema kinkideni, mille tõttu oli ka mul telefon käes. Vaatasime ühes veebipoes ringi, kus ma näitasin talle ühe kingiga seotud merchi. Põhiliselt seda lampi, mis nad selle sarjaga teinud olid, kuna ma teadsin, et see meeldiks talle. Ta tegi nalja, et see raudselt mingi 50€ ja nii see oligi. Nii me naersime seal ja ta ema jõudiski kohale. Kiki on vana ja sellepärast ei taha teda omaette jätta, muidu nad koos ei ela. Tahaks ka ausalt öeldes juba üksi elada, aga kool ja töö ei ole mulle. Meie muidugi läksime siis välja ja trammile. Kusjuures mul jäi maininata, et kui me eile koju läksime oli tal aia juures maas kaks Kinder Pinguid, mille ma üles korjasin. Me kunagi ei söönudki neid.

Linnas hüppasime me Tigerist läbi, kuna eelmine kord ma nägin seal kõrvaklapi hoidjat, mis oli roosa ja sobiks mu tuppa ideaalselt. Kahjuks neil ei olnud seda enam ja ma kahetsesin veel rohkem seda, et ma eelmine kord ei ostnud, aga polnud midagi parata. Mul oli see päev vägagi halb olla. Läksime sealt ühte uude kohvikusse, mille Diana oli leidnud. Ta hoiatas mind, et see on K-popiga veidi seotud ja noh seda oli kohe näha, kui me kohale jõudsime. Selle kohviku nimi oli reaalselt daebak.fi, mis põhimõtteliselt tähendab äge soome. Lihtsalt pooleldi korea keeles. Ma luban, et ma ei olnud kunagi nii cringe, et ma hakkasin seda keelt õppima, mulle lihtsalt jäävad osad sõnad kiiresti külge. Eriti, kui ma kuulen neid palju.