Novembrikelluke

Paus

    Tuli välja, et Alex on hoopis teistsugune inimene, kui ma arvasin. Ta on sõbralik, jutukas ja leiab kergesti sõpru. Mina mõtlesin, et ta on rohkem selline tüüp, kes istub oma toas ja on pigem nohik, kui populaarne. Aga samas ei saaks sellise kauni näoga poiss vist ebapopulaarne olla.

     Istusin diivanil ja ajasin Aideniga juttu.

    “Ma räägin ju sulle, sa ei saa kunagi enne mõnda inimest tundma, kui sa temaga koos peol käinud pole,” ütles Aiden sasides samal ajal oma pruune juukseid. See tuletas mulle meelde, kuidas me Aideniga tutvusime. See oli ühel uhkel jõulupeol, kus meie vanemad iga aasta käisid. Me olime umbes üheksased ja Aiden oli oma perega just siia kolinud. Millegipärast arvas ta, et oleks väga lõbus täiskasvanute jooke proovida ja kuigi ma seda mõtet heaks kiitnud, sai uudishimu minust võitu. Kummalegi meist ei maitsenud ja me otsustasime luua salaliidu täiskasvanute vastu, kes tarbisid alkoholi. Korraldasime protesti ja meie vanemad pidid meid koju viima, sest me ei suutnud normaalselt käituda. Ja nii see läks.

    „Aga ikkagi, miks ta minuga kunagi nalja ei tee või tore ei ole?“ olin ma pettunud.

    „Ilmselt sa ei meeldi talle,“ vastas Aiden. See oli ka loogiline järeldus.

    Nägin Alexit meie poole tuigerdamas. Ta oli juba ilmselgelt päris palju joonud ja enda kohta liiga heas tujus.

    "Mis teete siin? Kuulge, lähme tantsima nüüd!" hüüdis Alex, kuigi ta oli parajalt lähedal, et juba tavalise tooniga rääkida.

    "Kuule, ise sa ei püsi püstigi, kus sa nüüd veel tantsima lähed?" küsis Aiden temalt.

    "Mis sa tahad öelda, et ma olen purjus või? Sest ma pole üldse, kohe üldse mitte, mitte tilkagi pole võtnud, või noh, vist ikka ühe tilga võtsin," ütles Alex. Kui enne oli veel kaheldav, et võibolla on tal lihtsalt hea tuju ja tasakaaluhäired, siis nüüd oli kindel, Alex on väga purjus.   

    „Mine tantsima, kui sa nii väga tahad, aga me jätame vist seekord vahele,“ ütlesin ma talle ja vaatasin Aidenile otsa, et kas talle mu mõte sobib. Aiden noogutas mulle.

    „Okeeei siis,“ venitas Alex ja hakkas ära minema.

    „Aga teate, mul on palju lõbusam, kui teil,“ lisas ta ja lahkus köögist.

    Ta oli vaid sekundi ära olnud, kui me mõlemad naerma pahvatasime. Südamest. See tegigi peod nii lõbusaks, et isegi kui sa ise ei joonud, oli see, kuidas teised purjus peaga käitusid, nii kohutavalt naljakas.

__________________

See on see, kui kaugele ma jõudnud olen. Ma tegelikult ei plaaninud sedagi avaldada.

Mul on tõesti väga kahju, aga ma ei suuda enam "Novembrikellukest" vähemalt hetkel jätkata. Olen terve suve üritanud midagi kirjutada, aga absoluutselt ühtegi head ideed selle jutuga mul ei tule. Ma ei ole kunagi täpselt teadnud, kuhu ma selle looga jõuda tahaksin ja ilmselt see saigi sellele saatuslikuks. 

Võibolla see lugu läheb kunagi edasi, võibolla mul tuleb üks kord mõni hea mõte, aga kuni praeguseni pole seda juhtunud ja mul on tunne, et lähiajal ei juhtu ka.

Võibolla ma alustan mõne uue looga, võibolla mitte. Ma tõesti ei tea, mis tulevik tuua võib. Siiski olen tänulik kõikide heade sõnade eest, mis öeldi.

Aitäh teile.