Novembrikelluke

Karikakar

     Istusin oma toas ja mõtlesin kõige üle järele. Ma polnud oma väidetes täielikult kindel. Aga nii palju, kui nägin, tundus igal juhul olevat nii nagu arvasin.

     Meil oli õhtusöögiks kana riisiga. Terve õhtusöögi vältel vestlesid mu vanemad Alexiga täiesti vabalt, aga kui mina otsustasin midagi küsida, siis ta lihtsalt eiras mind ja vahetas teemat. Mossitasin sellepärast ja mu vanemad pidid mind kogu aeg korrale kutsuma, et ma viisakalt käituksin.

     Peale sööki jäi minu ja Alexi ülesandeks nõud laualt kööki viia ja nõudepesumasinasse panna. Olime mõlemad täiesti vait. Lõpuks mu kannatus katkes ja ma otsustasin poisilt aru pärida.

     "Miks sa mind eirad? Kas ma olen sulle midagi teinud? Sest kui olen, siis sa võiksid vähemalt öelda!" Ma rääkisin kiiresti ja ärritatult, seda oli mu hääletoonist ja olekust tunda. Tema aga irvitas selle peale.

     "Kuule, ära tõmble nüüd," ütles ta täiesti rahulikult ja naeris edasi.

     Nüüd järele mõeldes ta vist ikka päriselt vihkab mind. 

    Hüppasin voodist välja, et vannituppa minna. Olin kapist oma uue pidžaama otsinud, mu lemmiku, värviliste lilledega. Piilusin enne väljaminekut ukse vahelt ega kedagi koridoris pole. Siis astusin rahulikult välja ja kiirustasin vannituppa.

      Enda järel vannitoa ukse sulgenud ja ka igaks juhuks lukku keeranud sain mahti korraks rahulikumalt hingata. Olin otsustanud Alexit vältida. Tundus kõige õigem mõte. Niimoodi ei pea tema ennast välja vihastama, mina ennast välja vihastama ja mõlema head tuju kaotama. Jah, väga hea plaan.

       Võtsin riided seljast ja astusin duši alla. Olles vee lahti keeranud, pidin seda juba järgmine hetk kinni keerama, sest kuulsin midagi naljakat. Tundus nagu oleks keegi laulma hakanud. Kusagilt kaugelt kostis Queeni "Bohemian Rhapsody". Kuigi see oli madal hääl, polnud tegu mu isaga, kui ta laulis, oli ta häälel selline käredus, mida olin ainult temal kuulnud. See hääl siin oli puhas ja ilus. Pidi olema Alexi oma.

      Kõlas tõesti ilusasti. Jäin hetkeks mõttesse ja avastasin ennast uuesti, kui olin just mõelnud, et ma tahaks Alexiga duetti laulda.

    Kui dušinurga ukse lahti tegin, tuli mulle vastu külm pahvak õhku, mis mu tarduma ja õlgu judistama pani. Küünitasin oma rätiku järele ja tõmbasin selle kõvasti vastu oma puhast ja paljast ihu. Seisin seal niimoodi natuke ja mõtlesin ja külmetasin. Ma otsisin kraanikausi kõrval olevast kapist kreemi ja tulemusena oli lõpuks terve vannitoa põrand erinevaid kreeme ja muud täis enne kui leidsin kapi tagant vaarikalõhnalise kehakreemi.

   Kui kõik toimingud peale poolt tundi vannitoas olemist olid tehtud, avasin selle ukse ja mind üllatas uus külma õhu vool. Jooksin üle koridori oma tuppa ja ronisin koheselt teki alla.

    Kuulsin oma telefoni piiksumast. Ilmselt keegi rääkis minuga või tulid mingid teated. Upitasin ennast aknalaua poole, kust leidsin oma telefoni. Selle lukust avanud tuli mulle mitmeid teateid mingi pildi kohta.

     Polnud võimalik.

    See ei saanud tõsi olla.

    Ma löön selle poisi maha.

    Alex oli pannud üles pildi sellest, kuidas mina väiksena paljalt ujumas olin käinud. Ilmselt oli ta selle leidnud albumitest, mis elutoas riiulitel seisid.  Kõige hullem oli see, et kuna ta oli mu sinna ära tag'inud, nägid kõik mu sõbrad seda ja võib öelda, et kellelgi kommenteerides sõnadest puudu ei jäänud.

    Otsustasin, et hommikul tegelen sellega. Öö jooksul ei saa see asi niikuinii nii hulluks minna, et selle mingeid eriti suuri tagajärgi saaks tulla. Või no vähemalt loodame. Muidugi hommikul on ilmselt see poiss surnud.