Ära kunagi armu mängurisse

#13: draamast armastuseni

Nii, nüüd peab küll jaanipäev päikseline tulema ja suvi ülikuum, sest juhtus juba selline ime, et ma sain ÄKAM-i uue osa valmis enne MOA-d. Midagi reaalselt ebatavalist. Aga ju siis mõjub töö mulle hästi :)

Mulle meeldib see osa kohutavalt, kusjuures kõige rohkem see, et kõik tuleb spontaanselt, mitte miski ei ole varem läbi mõeldud. Ma loodan, et teile meeldib ka minu spontaansus.

Nii, mis veel .. need fotod seal kõrval, ma ei ole kindel nüüd jälle, kui õigesti nad läksid, aga teie kui tähelepanelikud lugejad peaksite aru saama ,mis kuhu läheb, eks ole :) Suudlemisepilt peaks olema liikuv (seda saate vaadata, kui klikite kogu slide show peale). Võite mu blogist järele vaadata ka (tõstate ratingut ju ka siis)

Ning seda, et kes siit mõlemat juttu loevad, siis ma hakkan homme MOA-ga peale ja seda peaks siis kas kaks osa tulema (tõenäoliselt) või üks pikem osa (mitte nii tõenäoliselt, sest ma ei tea kunagi, kui pikk miski tuleb, tavaliselt tuleb lühem).

Kes viitsis jälle läbi lugeda, on tubli. Mulle meeldvad sellised inimesed, keda huvitab ka, mida kirjanik neile öelda tahab :)

Ja endiselt ootan huvitavaid kommentaare (sest muidu ma jäängi kõigile 'aitäh' ja 'tänan' vastama) ning loomulikult hindeid.

Nautige:

***

"Kuidas. Sa. Julged?" ma peaaegu sisistasin.

Cam astus sammu eemale, kui ma talle lähenesin.

Ent tema kohkumus või misiganes läks kiiresti üle vihaseks imestuseks.

Kusjuures mul ei ole õrna aimugi, mis see olla võiks.

"Mida? Hakkad sa seda salgama?See on tõsi. Ma ei saa aru, mis sul viga on. Kõigepealt sa magad minuga, siis käitud, nagu see oleks tühiasi, siis magad jälle, ent peale seda oled mingite tüüpidega, kusjuures mõlemaga. Seejärel nõustud sa minuga tulema reisile, kahekesi, korraldad stseeni, palud vabandust, käitud imelikult ja siis pakud voodit jagada. Ning peale kõike seda küsid sa, kuidas ma julgen. Ma olen väsinud su mängudest, Rox, v-ä-s-i-n-u-d. Ütle mulle, mis sul viga on, ütle!" Lõpuks ta juba karjus ning ma kartsin, et ta tuleb mulle kallale.

Kiljatasin, kui ta rusikas tegi tugeva kokkupõrke seinaga. Sundisin end hingama, kinnitades endale, et ta ei tee mulle midagi. Selles osas olin ma rahulik.

Tema sõnadest olin aga pahviks löödud. Esiteks, ta oli midagi kahtlustama hakanud. Teiseks, ta oli mind näinud nii Jacki kui ka Aidadiga - see ei tõota kohe üldsegi head. Kolmandaks ja ühtlasi ka kõige tähtsamaks, ta rääkis, nagu ta hooliks minuks ja justkui teeks mu käitumine talle haiget. Ning neljandaks .. ta rääkis tõtt.

Ohkasin valjult ja katsin näo kätega, tõmmates jalad enda alla.

"Noh?" küsis Cam märksa rahulikumalt.

Nähtavasti tuli see sellest, et ta oli viis minutit auru välja lasknud, nimelt muutes oma rusikatega seina fassaadi.

Tahtsin pead raputada, kuid see meenutas rohkem kogu keha raputamist, sest ma värisesin üleni.

"Oh, palun. Ära ütle, et sa nutad," Poisi hääl leebus.

"Ma .. ei .. nuta," pomisesin katkendlikult.

"Jah, ma näen," ütles ta sarkastiliselt.

Õrnalt, väga õrnalt eemaldas ta mu käed näo juurest ning pühkis pisarad, mida ma ei teadnudki oma põskedel olevat.

Või ei tahtnud seda endale tunnistada. "Ära,"naaldusin hirmunult eemale.

Ta ohkas ja tõstis käed alistunult üles. "Ma isegi ei tee midagi,"