Keelatud vili on magusaim...

It all begins...

Oli udune päev ja  kõik lapsed olid kooli poole teel peale ühe.

Tema nimi oli Maria-Helene ning tema näoilmest oli aru saada, et ta JUBA vihkas oma uut kodu.Tema ja ta ema olid kolimas Salemisse pärast vanemate lahutust, mis lõppes sellega et ema sai Maria hooldusõigused ja ta isa kogu raha nende ühiskontolt.

Maria! Saa aru! Meil ei olnud muud valikut .Su isa ei jätnud ju meile mitte punast krossigi ja sellist tööpakkumist ei pruugi me enam saada, kui me ei ütleksime. Martha sai oma tütrest aru. Ka tema ei tahtnud elukohta vahetada, aga et seda töökohta saada, pidid nad seda tegema.

Nad sõitsid mööda pärnapuudega ääristatud teed, kuni Maria lõpuks näitas maja poole kuhu nad pidid kolima. Maja oli kahekorruseline ja marmorsammastega. Loomulikult ei puudunud sellest majast ka suur aed ja bassein. Kui auto sissesõiduteele pööras, märkas Maria-Helene, et garaaž on kahekohaline ja see polnud tühi. Seal oli smaragdroheline välimuselt uus auto ja see ei tundunud mitte odav.

Kuule ema! Mis auto see seal meie garaasiž on? küsis Maria imestunult. Oma vanas elukohas polnud ta sellist autot oma silmaga näinud. Ainult siis, kui ta vaatas neid autoajakirju mis isal käisid. 

Oled ikka kindel, et sa tänast kuupäeva mäletad? Küsis Martha oma tütre käest

Ja! Loomulikult! Täna on ju 10. September! Vastas Maria kuigi ta aru ei saanud, mida ta ema sellega öelda tahtis. Ta natuke mõtles ja lõpuks küsis: Täna on mu sünnipäev , jah?

Ega sa sellega  öelda taha,et see auto on minu oma? Kahju, et ma sellega sõita ei saa. Lube pole.

Kõrvalmajast tuli välja üks poiss, kes nägi välja nagu ta oleks mingi superstaar. Maria üritas kõigest jõust mitte ära armuda, aga oli juba hilja. 

Ega sina ole see tüdruk, kes pidi oma emaga siia kolima. Mul on talle anda üks kiri. Poisil oli  mahedalt madal hääl nagu Ville Valol. Ta kandis enamjaolt rohelist ja mõnes kohas kandis ka musta. No ma arvan, et sa mõtlesid mind. Mu ema sai selle maja juba ammu, aga enne ei olnud põhjust siia kolida. Maria-Helene Berg. Ma üritasin mitte üle pingutada ning naeratasin, et kast mu käes raske ei näiks.Mu nimi on John ja ma elan kohe kõrvalmajas. Ma võin sulle appi tulla, kui vaja. Mul pole terve päev nagunii midagi teha! Issakekuinunnuissakekuinunnuissakekuinunnu mu süda tuksus mitu korda kiiremini kui tavaliselt, aga ma ei tohtinud ennast reeta. Emps! Milline neist minu tuba on?! küsisin emalt. Ma ei oska sulle sedasi öelda, aga tule. Ma näitan. See kast on nagunii sinu raamatuid täis.  Me läksime trepist üles ning täidsa koridori lõppu. John avas ukse, sest meil emaga oli süli kaste täis. Tuba oli kujundatud nii, et see meenutaks metsa, sest ma olin suht öko ja rohelise fänn. panime kastid seina äärda ja tänu Johnile läks meil ainult 2 tundi aega.