Üksik Hing
Ta oli hunt, kes öösel säravaid tähti vaadates soovis olla üks nendest, sest tähtede elu tundus talle justkui paradiisina. Kuid ta oli Kuu, kes oli üksik ja tühi.
Ta soovis olla õitsev lill, kuna lill keda Hunt nägi naeratas tema meeltes, nagu Hunt ise soovis teha. Kuid ta oli langenud leht,mis oli närtsinud.
Juba väiksena oli ta harjunud olema üksi. Ta elas metsas, kus ta päeval eksles ringi otsides toitu ning öösiti istus ta kalju serval ja vaatas taevasse, kus särasid tähed. Ta vaatas neid sügavsiniste silmadega mis olid juba aastaid tuhmid ja tühjad, nagu ta ise. Kui juhtus olema päevi, kui vihma sadas, siis lonkis Hunt metsas ringi kuni jõudis ja heitis mõne põõsa või puu alla magama.
Ta elu sõltus ainult veest ja toidus, mida ta otsis metsast või lagendikelt, kus polnud kedagi. Ühel päeval tegi ta otsuse lõpetada rändamine ja jääda paikseks. Ta leidis omale mõnusa koopa kalju serva lähedal, kus ta tavaliselt öösiti tähti ja kuud imetleb. Seal lähedal oli ka oja, kust sai juua. Ta võis vastupidav tunduda väliselt, kuid ta tegelikult ei olnud seda. Ta tahtis olla õnnelik, kuid tema tunded olid vastupidised sellele, mida ta soovis. Ta oli õnnetu. Ta tahtis olla kellegile tähtis, või vähemalt enda jaoks. Ta soovis kellegile midagi tähendada.
Ühel vihmasel ööl lonkis Hunt pea norus koopasse. Ta heitis sinna pikali ning mõtles oma soovidest, mis olid ühel hetkel nii murdvad, nii laastavad. Ta oli terve elu lootnud, et keegi leiab ta kunagi ja hoolitseb tema eest, kuid ta ei näinud kunagi sellist kaaslast või sõpra. Ka üksikud loomad, keda ta kohtas, pigem pelgasid teda ja hoidsid Hundist eemale. Need mõtted olid Hunti alati kummitanud, kuid nüüd, kus polnud tähti, ei õitsevaid lilli tundis Hunt ennast veel üksikuma, veel tühjemana.
Ta murdus.
Ta surus oma nina käppade alla ja pigistas oma silmad kinni, pärlendav pisar voolamas üle koonu.
Peale seda õhtut Hunt ei lahkunudki koopast. Ta ei jõudnud. Ta ei suutnud. Ta oli liiga nõrk, et saada enam üksi siin ilmas hakkama. Keegi ei leidnud teda. Ta oli üksi..
Ta oli Hunt, kelle üksindus ja kurbus ta murdis.
________
See siis peaks olema mu kirjand :) Tegelikult vihikus ei olnud see päris nii põhjalikult kirja pandud, kui ma siia panin, kuid vihikus oli see poole lühem ja veidi kiiresti lõppev.
Loodan, et meeldib :)
Kritiseerige & kiitke, peaasi, et oma arvamuse mulle ütleksite :)
ette tänades Crissu.
