Öölind

#6

Kesköö oli ammu möödas, vaikselt hiilis aina lähemale koidik. Kõige pimedam aega on ikka enne päikesetõusu, ütleb vanarahvas. Inimesed otsivad lohutust sellest, et millelegi halvale või süngele järgneb alati midagi head ning heledat.

                Keebikandjat absoluutselt ei huvitanud, mis järgneb pimedusele, kuna tal oli ka targematele asjadele mõelda. Pealegi sobis see talle ideaalselt, et ainult tähed valgustavad tumedat taevast, mis laiub hirmuäratavalt silmapiirini.

                Eilne oli viinud ta agulisse, tänane viib ta rikkamasse linnaossa. Surematud olid uhked olendid. Aeg oli andnud neile kombed ja raha, nad olid pimestatud asjade ilust ning enesevõimust. Ainult vähesed olid suutnud jääda algse eesmärgi juurde, vaadata, et maailmas püsiks tasakaal inimeste ja deemonite vahel.

                Keebikandja ohkas raskelt. Teda sunniti tapma või õigemini ta pidi elusid võtma, et ellu jääda. Praegu poleks olnud isegi vaja motivatsiooni, et surematuid mõrvata, kuna mõte sellest kuidas nad kõik on muutunud, ajas südame pahaks.

                Ta peatus hetkeks katedraali juures, mida ümbritses kaunis park. Hetkeks tundis ta süüd oma tegude pärast. Üritades unustada valu, mida ta on põhjustanud, pussitas miski ta südant ning ta ei suutnud vastu panna soovile astuda korra kirikust läbi.

                Aeglaselt sammus ta kirikuukseni, kuid seisatas siis ja heitis pilgu taevasse. Koidikuni oli aega umbes poolteist tundi. Kümme minutit kirikus ei tohiks mu plaane segamini lüüa, mõtles ta endamisi ja avas siis ukse. Kirik oli alati avatud, sest see oli varjupaik kõige halva eest või vähemalt pidi olema.

                Keebikandjale tulvas näkku jaheda õhuvoog, mis ergutas ta meeli. Sisse astudes sulges ta tasakesi ukse ning nautis hetkeks kõrvulukustavat vaikust, mis oli meeli ülendavalt võimas. Sisenejale ei meenunud, millal ta viimati oli sellist vaikust kogenud.

                Ta ajas selja sirgu ja kõndis altari poole. Mõlemale poole jäid üle lakitud tammepuust pingid, seintel rippusid maalid pühakutest ja reliikviad. Siin puudusid asjad, mis oleksid andnud elulisust edasi, mida kirik pidanuks just rõhutama, kuid keegi ei hoolinudki sellest, et see koht oli elutu.

                Altarini jõudes ta peatus. Mälestused tulvasid ta mõtteisse. Esimene armulaud, kus ta ajas oma valgele kleidile punast veini ning mille peale ütles tema õde, et see on halb enne. Tema venna pulm, kus nad armununa lubasid aidata üksteist kõiges, kuid vend müüsin enda ja oma naise hinge võimu eest.

                Imeline suguvõsa, mõtles keebikandja ja naeratas süngelt.

                Miski kiheles tema kehas ning ta ajas pea kuklasse. Kihelus muutus hullemaks. Keebikandja surus käed rusikasse, tundis, kuidas küüned lõikavad ta nahka ning pööras end tusaselt ümber.

                Endalegi üllatuseks ta nägi esireas istumas hallika habemega kiilakat meest, kes piidles teda altkulmu ja luges mingisugust kaitset või palvet. Isegi pimeduses oli näha mehe taevasiniseid silmi, mida ümbritsesid kurrud. Tema tikksirge nina, kandiline lõug ja kergelt aukus põsed muutsid tema ilme karmiks. Ta kandis päevi näinud musta vormirõivastust.

                Keebikandja tõi kuuldavale naeruturtsatuse. „Kas te teete nalja mulle?" esitas ta retoorilise küsimuse ja võttis kapuutsi peast. Ta lasi suule ilmuda õelal irvel ja paljastas enda lumivalged hambad.

                Mehe tõsidusse segunes natukene kohkumust ning ta kortsutas kulmu. „Kuidas sa üldse said siia siseneda?" päris ta vastu. Ettevaatlikult tõstis ta musti oma nimetissõrme ning osutas sellega keebikandja näo poole.