Öölind

Surematud #3

Kirik kõrgus mu kohal. Punakaspruunid kivid küündisid madalamate pilvede piirini, nii et kahte kellatorni embasid vatitupsud pilvises taevas, mis kiskus vihmale. Torne oli renoveeritud, kelli oli välja vahetatud ning selle tulemusena oli kaduma hakanud kiriku esialgne ilu. Klaasi oli kititud ning see polnud enam endine.

Rasked eebenipuust uksed, mis olid tumedamad kui mõne patuse hing, avanesid aeglaselt ja vaevaliselt. Inimesed, kes sisenesid pühakotta, tundusid nende kõrval sipelgatena, kes nad ju tegelikult olidki. Uste kohale oli ehitatud hiiglaslik vitraaž, mille värvid ülendasid meeli, ja mille keerukas muster oli pead pööritav. Värvide rohke aken oli üks väheseid esialgseid asju, mis oli säilinud kiriku ehitamisest.

Pühakoda ümbritses kaunis aed. Paremal ja kiriku taga laius hekkidest labürint, mis viis välja kas mägedesse või jõeni. See on inimeste ja noorte armunute lõbuks alles jäätud, kuid kunagi hukati seal inimesi. Vangid lasti rägastikku ja kümme minutit hiljem vabastati verekoerad, kes olid maiad liha järele.

Vasakule jäid pühadeteenrite magamiskohad, mis ei olnud sakraalne nagu arvati olevat. Sajandite jooksul oli seal olnud hulganisti hunte lamba nahas. Neis voodites olid maganud pedofiilid, mõrvarid ja sulid, kuid neid peeti austusväärsemateks kui inimest, kes tegi rasket tööd ja elas vagalt. Kokkuvõttes, loeb vaid see, mis kirjutatakse hauakivile, kui maetakse põrm.

Muigasin endamisi, sest ma ei saa kunagi magada igavest und puusärgis, olles 6 jalga mulla alla. Mu kalmul ei seisa kivi, mis ütleks, et ma olin püha ja elasin hästi, seal poleks kirjas inimesi, kes mind mälestaks.

Õige jah, kui mind oleks võimalik tappa, siis küündiks järjekord lõpmatuseni ja tagasi, aga keegi ei mäletaks mind isikuna, kes aitas paljusi kunagi ammu.

Ohkasin raskelt ja vajusin kiriku parema külje alla pingile istuma. Varjus oli jahe ja päikese käes soe kevadinetuuleke, tundus nüüd jäisena. Vilus oli hea vaadata inimesi, kes sagisid ringi nagu sipelgad tööpostil. Neil oli alati kiire, kuid ma mõistsin neid. Surelike elu oli lühike ja nad pidid mahutama seitsmekümne aasta sisse sünnitamise, töö, enesearendamise ja armastamise. Nende hetk on üürike, kuid minu oma igavene.

Päike hakkas vaikselt silmapiirile vajuma, maalides taeva rubiinpunaseks, lavendellillaks ja erkroosaks, segades kõrgustesse tumesinist. Vaikselt kustuva päikese ümber paiknesid kaunimad lillad värvid, mida inimmõistus suutis ette kujutada. Madalale laskunud gaasikera, muutis puud öömustaks ning pikaks venitatud varjud roomasid maapinnal.

Taamalt lähenes üks mees kirikule, kes kandis tumesinist ülikonda, mis istus talle valatult ning kandis ees toonitatud klaasidega prille. Paremas käes suitses sigar ja vasem hoidis kinni ronkmustast portfellist, mis paistis olevat pärisnahast. Nicholas.

Ohkasin raskelt ja hakkasin püsti tõusma, kuid vajusin tagasi istuma. Ei, ma ei kavatse selle mao auks püsti tõusta. Krigistasin hambaid, meenutades tema lõunast käitumist, mis oli isekas ja üleolev. Ega sa ise polnud parem, ütles mu mõistus, mille peale pööritasin silmi.

„Elysia, kullake," sõnas Nicholas ja istus väärikalt mu kõrvale, „kaua sa oled siin oodanud juba?" Rahulikult asetas ta tumeda kohvri enda kõrvale kivist pingile. Ta võttis üles viisikese, mida vilistas osavalt, samal ajal avades portfelli.

Silmitsesin loojuvat päikest ja jäin hetkeks mõttesse. „Pooltundi või kakskümmend minutit. Siin on kerge unustada end," laususin vaikselt ja hõõrusin õlavarsi, et peletada külma, mis nokitses mu kallal. Kevad oli salakaval ning meelitas inimesi soojaga, kuid üks hetk lasi külma tuule valla, mille tõttu inimesed haigestusid.