Kallis Calvin

28. Paanikahood & vanematega kohtumine

K A L L I S C A L V I N: 28. P E A T Ü K K: P A A N I K A H O O D & V A N E M A T E G A K O H T U M I N E

„Kõik uus, mida sa koged, võib esialgu hirmus ja isegi tauniv olla ja on lõppkokkuvõttes see miski, mis muudab järgnevateks kuudeks – ja isegi aastateks – su olemust ning maailmapilti. Iga uus kogemus on nagu killuke tähetolmu, mis sulle peale raputatakse ja millest sa saad imelise asju luua. Kas see on hea või halb, on juba sinu endi teha; et kas sellest õppida või seda tükk aega taga needa; et kas seda positiivselt ära kasutada või sellest valumüür ehitada. See kõik on sinu enda kätes, kuna su elu on sinu mõtete kulg." 

SAMA PÄEVA ÕHTUL LONDONI LENNUJAAMAS

Ma ei olnud kunagi täheldanud, et mul oleks lennuhirm olnud, kuid seistes nüüd värava taga, oodates meie korda, värises terve mu keha ja sisemus põles. Tundsin, et kurku tekkis klomp ja hingamine kiirenes. Calvin pigistas mu sõrmi ja saatis mulle mureliku pilgu. Ma ei suutnud talle küll naeratada, aga ma noogutasin, lootes, et sellest piisas.

„Sa oled näost täiesti lubivalge. Tunned sa end ikka hästi?"

„J-jah," vastasin talle. „Mul on lihtsalt veidi jahe."

Kui me lennukisse oma kohtadele jõudsime ja turvavööd kinnitanud olime, küsis ta stjuardessilt meile teki, mässides mind üleni selle sisse, võttes endale ainult veerandi jagu. Tänasin teda ja sulgesin silmad, palvetades mõttes. Kui ma silmad avasin, oli lennuk juba õhku tõusnud ja pilvepiir hakkas selginema ning oranž-kollakas päikeseloojang lummas mind vaid üürikeseks hetkeks. Viisin silmad pilvedevarjus tiirlevale linnuparvele, jälgides tükk aega nende lendu ja tundes Calvini huuli oma paremal põsel, pöörasin pilgu talle.

„On sul nüüd parem?"

„On küll."

„Kas sa oled närvis?"

„Veidi."

Ta silitas mu põske ja suudles mind põgusalt huultele, toetades oma otsmik minu omale. Ohkasin ja suunasin silmad tekikuhjale meie istme keskel, kus oli tema telefon. Selle ekraanil pilgus punane kastike, näidates aku tühjenemist. Mu enda omal ei olnud levi, aga näitas kahte sõnumit mu emalt. Kavatsesin neile hotelli jõudes vastata, kuna tundsin, et ei suuda praegu oma käsi liigutada – hirmuvari, mis mind nõnda järsku tabas, tegi siinkohal oma töö.

„Kas sa kavatsed reisil teraapiaga jätkata?" küsis Calvin.

„Itaalia ongi mu teraapia," sõnasin talle naeratades.

„Muidugi on," naeris ta ja suudles mind.

Kahe ja poole tunni pärast maandusime me Rooma lennujaamas ja sõitsime taksoga Villa Rosa hotelli poole. Ma üritasin oma suud mitte lahti unistada, kui ma sajanditaguseid arhitektuurseid maju, kirikuid ja linnaväljakul olevaid suuremaid ehitisi silmasin, mis tõmbasidki mind täielikult endasse, mind hingepõhjani lummates. Kuigi pealinn ei olnud meie pikem peatuspaik, tundsin ma ikkagi suurt tungi seda avastada ja mul oli tõesti seda kavas ka teha.

„Mu onu elab siinsamas," sosistas Calvin mulle nii muuseas kõrva.

„Oh, kui imeline!" kilkasin rõõmust, andmata endale aru kuivõrd vali see oli. „See tähendab... see on tore. Kas sa kavatsed teda siinoleku ajal külastada?"

„Võib-olla," muigas Calvin ja võttis mult käest kinni.

„Sa peaksid!" panin talle entusiastlikult ette. „Milline ta on?"

Calvin muie laienes. „Ta on üheksakümmend viis ja helge sõnaga mees."

Naeratasin talle. „Ta juba meeldib mulle."