Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#12 - Harry

Vaatasin, kuidas Isabella meie voodis rahulikult hingas. Nojah, ma olin ta oimetuks löönud, kuid ma ei saanud teda minema lasta. Pärast kõiki neid aastaid olime viimaks taas koos.

Teadsin, et ta toibub varsti, sellepärast keerasin toaukse lukku ja istusin naise kõrvale, silitasin ta juukseid. Ta oli ideaalsem, kui ma mäletasin.

Naine liigutaski nüüd oma pead, keeras end veidi teise asendisse ja otsis tekki peale. Kui ta seda ei leidnud, siis avas ta vaikselt silmad. "Hei," naeratasin leebelt.

Ta rahmeldas end minust nii kiiresti eemale, et ma ei jõudnud silmagi pigutada.

"Rahu..."

Ta vaatas mind, süda nii kõvasti peksmas, et ma olin kindel, et see tuleb tal rinnust välja. Ta tundis end saakloomana ja see ärgatas ka minus teatud instinkte, mille ma maha surusin.

"Ära karda mind, kallim..."

“Palun, ma ei taha, ma nii väga ei taha,” hingeldas ta.

"Tasa-tasa..." Ma ei tahtnud teda mõjutada, aga see tundus vajalik. Sain ta juba hetkega rahunema, kuigi ta reaktsioone veel kontrollida ei suutnud.

“Tule nüüd siia minu juurde... ütle, kas kodu igatsesid ka?”

Ta vaatas mind kaalutlevalt. See ajas mu peaaegu vihaseks, miks ta ei võinud kunagi teha täpselt nii, nagu ma tahtsin? “Tule siia.”

Naise süda hakkas veel kiiremini pekslema, kuid ta hakkas aeglaselt minuni kõndima, naeratasin rahulolevalt. Kui ta oli piisavalt lähedal, tõstsin käe ta juustesse ja lükkasin salgu kõrva taha, puudutasin õrnalt ta põske.

“Ütle, mis sa teha tahad. Ma lasen täna sul valida.”

"Ma..." kogeles ta ja vaatas maha.

“Noh, ütle.”

"Lase mind koju..."

“Aga see ongi ju sinu kodu.”

"Ma tahan oma abikaasa ja lapse juurde..."

Vaatasin talle sügavale silma. “Mina olen su abikaasa ja meil ei ole last. Aga me üritame.”

Tal vajus mu sõnade peale suu lahti. Sundisin ta ainult seda teadma, mul oli palju rohkem jõudu.

"Aga... kas ma saan last kanda?"

Ei. “Muidugi, kullake.”

Ta nägu lõi särama.

Naeratasin ning katsusin pöidlaga ühte ta suunurka. Kõik oli jälle nii, nagu pidi.

“Ma tean, mis ma teha tahan,” naeratas ta. “Ma tahaks minna mingisse... Hispaania hotelli kõige ilusamasse tuppa ja käia ööklubides.”

"Ja just täpselt seda me teemegi."

“Ausalt?”

"Loomulikult."

Ta naeratas õnnelikult, kuid ei osanud siis midagi teha, vaatas kohmetult ringi.

"Kas sa igatsesid ka kodu?"

Ta naeratas ja noogutas. “Sind ka.”

"Seda ma arvasingi... temast oli kohutav sind aastaid enda juures vangis hoida."

Ta noogutas jälle ja vaatas ringi.

"Kas soovid maja veidi rohkem näha?"

“Me võime minna... elutuppa telkut vaatama?”

"Kui sa soovid," noogutasin.

“Aga mis temast sai?” küsis ta poolel teel sinna. “Sellest mehest, kes mind kinni hoidis?”