Sirutasin käe ukselingi poole ning hakkasin ust lahti tegema. Tundsin, kuidas mu pea ringi käib, sest Erki oli peaaegu teada saanud mu vennast, pean kiiresti siit välja saama. Pöörasin Erki poole näoga ning surusin selle talle rinnale. Tunnen, kuidas ma tahaksin nutta, kuid ma ei luba endal nutma puhkeda tema ees.
Miks on siiani mul raske rääkida oma vennast? Ma ei tea kas peaksin ta täiesti unustama, et mälestused mulle enam haiget ei teeks.
Olin nii mõttese vajunud, et ma isegi ei tundnud, kui Erki võtis mu näo oma käte vahele ja kummardus mulle lähemale, sulgesin silmad. Tunnen tema lõhnaõli lõhna, see matab meid nüüd mõlemaid . Tema huuled on just nagu päästerõngas, see pühkis kõik mu mured, kogu mu valu. Jäi alles vaid tema, see noormees, keda kohtasin metsas.
Tean, et kõik ei saa nii hea olla nagu praegu ja sellepärast tõmbusin eemale ja astusin paar sammu tagasi „Head ööd Erki, pean nüüd magama minema, näeme millalgi.“ Püüdsin temast kiirest lahti saada, muidu ei suudaks ma enam end tagasi hoida ja ründaksin teda.
„Head ööd,“ sosistas pisut solvunud näoga. Näen, kuidas ta kõnnib oma auto juurde istub rooli taha, kuulen kuidas auto möirgab ja nii ta oligi kadunud.
Enese teadmata puudutasin oma huuli. Nad on veel soojad, mis soojad nad on kuumad sellest kirglikust suudlusest, mille Erki oli mulle kinkinud.
Suutsin end lõpuks oma tuppa vedada ning sulgesin silmad. Sellel ööl nägin unes, et olen aheldatud voodi külge, tundsin isegi külma metalli, milleks osutusid käerauad, need soonisi mu käsi. Ja järsku ilmus tuppa noormees, ta oli mulle tuttav, kuid nüüd ei mäleta ma tema nägu.
Mäletan vaid tema käsi, ta puudutused olid alguses õrnad ja ettevaatlikud, kuid kui ta nägi mu näos tõusvat erutust, see oli tema piir nüüd ronis ta mulle juba peale ning tõstis mu pluusi üle pea, ta kattis mu silmad mu enda pluusiga ning suudles mu kõhtu ning liigutas ettevaatlikult oma keelt mu kaelal. Ma ei suutnud enam oma häält tagasi hoida ning ma oigasin mõnust.
See pani teda veel enam pingutama ta viskas mu silme eest oleva pluusi kõrvale, nüüd vaatas ta otse mulle silma. Ta kummardas mulle lähemale ja suudles mind ning läks edasi õrnalt suudeldes mu põske ja kõrva. Õrnalt hammustas mu kõrvalesta ja see lausa tiris minust välja oige, see helises kaua veel õhus.
Kuid ega ta ei jätnud järele, ta hellitas mind veel pikalt, kuni öökapilt hakkas helisema äratuskell ja see äratas mind üles, tahtsin sinna unelmassejäädagi. See õhkõrn tunne, et mind hellitatakse, tundsin üle pika aja armastatuna. Mu keha ei suutnud uskuda, et ärkasin üles tundsin ent pettunult. Kuid kaua ei tulnud kuri olla, sest juba ma kuulen samme oma toa poole, see on kindlalt isa..
„Hey pisike tule nüüd alla, su ema tegi vägeva hommikusöögi ja me peame veel su kooli valikust rääkima.“ Hmm ja kool, ma polegi veel valinud endale uut kooli, me küll alleskolisime siia aga ma pole isegi otsima hakanud. Hüüdsin isale pisut unise häälega:
„Kohe, kohe tulen. Ma veel magan veel, te poleks pidanud mind äratama, ma olen nii väsinud veel. Aga, mis tehtud see tehtud, kohe tulen alla. Võite alustada ima minuta.“
Isa hakkas tagasi sammuma, kuulen ta raskeid ja aeglaseid samme, ta on kindlasti ise ka unine. Mu isa pole hommiku inimene, seeeest mu ema on.
( ema- Chlara ja isa- Dann ehk Daniel, kuid seda nime ta ei kasuta eriti)
Teadsin, et nad ei alusta ilma minuta, ma pidin kiirustama ning hüppasin voodist välja paari sammuga olin oma kapi ees. Esimene asi, mis ette jäi oli mu sinine minikleit, ma ei kanna seda eriti kuna see tundub mulle liiga vanamoelisena( arvan, et seda kannaks mu ema ning veel parema meelega ta tahaks, et ma kannaks sellises stiilis riideid)
