Runaway [m. healy] parandatud versioon [2016]

2.

Kella kümne paiku läksin ühte odavamasse kohvikusse sööma. Hinnad olid küll odavad, kuid toidu üle ei saanud kurta. Juustukook ja kakao olid väga head. Kuna mu kõht oli jube tühi, siis tellisin veel juurde.

Peale teist portsu oli mul kõht nii täis ja ma jäin hetkeks laua taha istuma. Ma ei teadnud üldse, kuhu ma peaksin edasi liikuma. Mis minust üldse saab. Koju ma ei kavatse tagasi minna. Mitte kunagi.

Tõusin püsti ja läksin maksin oma toidu eest. Lahkusin kohvikust ja istusin taas parki. Hakkasin Alexisest ning Alexandrast puudust tundma, mis sest, et ma neid väga vähe tundsin. Nad olid ikkagi eakaaslased ja üsna toredad tüdrukud.

Otsustasin lihtsalt kuskile liikuda. Kuna ka pood jäi tee peale otsustasin sealt läbi hüpata ning kaks suurt pudelit vett ja pirukaid osta. Ja lisaks veel maiustusi.

Istusin poe ette maha ja mugisin pirukat. Tahtsin ma seda või mitte, kuid ma hakkasin mõtlema kas vanemad juba otsivad mind. Kas nad on avastanud mu kirja külmkapilt? On nad juba teatanud politseisse? Või siis austanud mu soovi ja seda mitte teinud. Ma tõesti ei tahtnud, et nad mind otsima tulevad.

Üks must kass tuli minu juurde ja hüppas mu kõrvale. Jagasin ka kassile tükikesi oma pirukast, kes neid hea meelega sõi. Tundus, et ka tema oli kodutu.

Ma ei teadnud üldse, kus ma oma öö peaksin veetma. Kuskil põõsa all ma seda veeta ei tahaks. Pean uued inimesed otsima, kes saaksid mulle öömaja pakkuda. Mul on selliseid inimesi hädasti vaja.

Andsin kassile oma viimase saiapalukese, tegin veel loomale pai ja hakkasin minema. Spordikott mu käe otsas oli raske, kuid ma ei kavatsenud alla anda. Olin selleks liiga kaugele jõudnud, et nüüd alla anda.

Sa ei anna alla, Faith, sisendasin endale ja jätkasin teekonda. Nägin enda ees raamatukogu ja ma otsustasin sinna sisse astuda.

Raamatukogu tädi vaatas mind kahtlaselt, kui ma oma suure spordikotiga sisse astusin, kuid ma ei teinud temast väljagi. Panin koti toolile ja vaatasin ringi. See oli vist suurim raamatukogu, mida ma siiani näinud olin. Kõik riiulid olid täidetud raamatutega. Ilmselt oli ka valik siin suurem kui kodukolkas.

Võtsin riiulist ühe luuleraamatu ja hakkasin lugema. Luule polnud mind varem köitnud, kuid see hakkas esimesest reast meeldima. Ma ei tahtnud seda käest panna.

"Kas meeldib see teos?"

Tõstsin oma pilgu ja nägin seda sama tädi, kes mind enne vaatas kui ma sisse tulin. Noogutasin talle vastuseks.

"See meeldib kõikidele lugejatele. Siin on mingi maagia, mis seda lugema kustub."

"Jah, siin on maagiat."ütlesin ma.

Kirjanik kirjeldas kõiki tundeid nii ehtsalt, et ma tundsin neid enda sees. Nagu need oleksid minu tunded, kuigi need polnud.

"Ma jätan su siia maagiat lugema."ütles ta ja läks tagasi oma laua taha.

Naeratasin ja viisin pilgu tagasi raamatule.