September 2013
"Tsau, ma lähen nüüd!" Hõikasin emale, kes istus endiselt köögis laua taga ja sõi hommikust. Kuulsin mingit pominat ja avasin ukse. Välisuks tegi nagu alati selle väike kääksu ja mina mõtlesin, et seda peaks õlitama. Pistsin oma elevandiga võtmehoidja koos võtmega taskusse ja alustasin rännakut Londonisse.
Jalutasin nii 15 minutit rongijaama ja läbisin sellel teel mitu parki. Hoolimata varajasele kellaajale oli tänavatel päris palju inimesi ja kõik tundusid väga väsinud. Arusaadav, siiski oli esmaspäeva hommik ja kell alles pool kaheksa. Rongijaama jõudes oli seal tipptund. Ilmselt läksid paljud inimesed Londonisse tööle. Täna sain mina nende sekka sulanduda, ootas mind ju mu esimene tööpäev.
Istusin rongis akna äärde ja panin oma kõrvaklapid pähe. Liikuma hakkamiseni oli natuke aega ja ma uurisin rongi aknast kiirustavaid inimesi. Seal oli minuvanuseid ja vanureid ja emasid koos lastega, peaaegu kõik erinevad inimesetüübid olid esindatud. Mu pilk jäi pidama ühele noorele poisile, kes jooksis erinevalt teistest, kes lihtsalt kõndisid kiiresti. Oli arvata, et see noormees tuleb minu rongile, sest just selle väljumiseni oli üks minut aega ja järgmine rong läheks alles tunni aja pärast. Noormees kadus silmist ja ma jäin mõtisklema, kuidas mu esimene tööpäev võiks mööduda.
Rong hakkas liikuma ja ma nägin, kuidas piletimüüja vagunisse astus. Kuigi istusin vaguni kesmises osas, otsisin oma raha ja dokumendi välja, et odavamat piletit saada. Panin raha kõrvaltoolile ja vaatasin aknast väljas olevat loodust. Kui ma oma mõtetega planeet Maale tagasi tulin, kuulsin köhatust ja see ei tulnud mitte piletikontrolörilt, vaid hoopis sellelt samalt noormehelt, keda ma enne oma pilguga saatnud olin. Võtsin raha kõrvaltoolilt ja lasin tal istuda.
"Mul on hea meel, et sa rongile jõudsid," ütlesin, kui olin ühe kõrvaklapi kõrvast välja võtnud. Ta vaatas mulle arusaamatult otsa.
"Oh, ma nägin, kuidas sa rongile jooksid," lisasin naeratades, poisi nägu oli endiselt kergelt punane.
"Järgmine kord peaksin vist varem tulema hakkama," lausus ta ja hingas kõvasti välja. Noormehe helepruunide juuste otsad olid kergelt lokki tõmbumas, ilmselt tänu niiskusele, mis sügisesel Inglismaal oli suhteliselt tavaline.
"Mis sind Londonisse viib?" küsisin ma jutujätkuks, kui olin juba vestlusega algust teinud.
"Ülikool," vastas ta lühidalt. "Miks sa ise sinna lähed?"
"Mul on täna esimene tööpäev." Hakkasin töötama juuksur-meigikunstnikuna. Käisin kaks aastat kolledžis ja sealt edasi praktikal ja nüüd sain lõpuks tööle minna. Klassi parimana anti koolist mulle soovituskirju ja ma ise ka ei uskunud, et võiksin saada tööd Briti Vogue fotosessioonide juures juuksuri assistendina.
"Soovin edu siis," ütles noormees ja naeratas.
"Oh, läheb tarvis. Mida sa muidu õpid?" küsisin temalt.
"Meditsiini, või noh, tegelikult ma lähen ka rohkem tööle juba." Tarkpea, mõtlesin. Ise polnud ma kunagi mõelnudki tegeleda millegi raskemaga, koolis keskendusin põhiliselt kunstile ja muule sellisele loomingulisele ja reaalainetes polnud mul kunagi väga hästi läinud. Kuigi imestasin, et poiss tundus nii noor, aga juba hakkab arstina töötama. Minu silmale nägi ta välja umbes kaheksateist.
"Mis su nimi muidu on?" küsis noormees.
"Elisa." Ma ei hakanud teda oma perekonnanimega vaevama, niikuinii ei näe ma teda ilmselt kunagi ja ma lähen tal meelest sama kiiresti kui tema minult.
"Mina olen Levi, meeldiv tutvuda." Ta sirutas oma käe välja ja sama tegin minagi, ei tahtnud ju ebaviisakas olla. Selle asemel, et lihtsalt kätt suruda, tõstis ta oma käe aga oma suu juurde ja suudles mu kätt. Ma polnud seda oodanud ja tundsin, kuidas mu puna mu põskedelt valgus üle kogu mu näo.
