"Sa ikka tead, et ma pooldan liberaale?" küsisin Levilt.
Istusime rongis ja õppisime üksteist tundma. Ma polnud küll päris kindel miks, kuid mu kõhutunne ütles, et see pole viimane kord, kui ma kuskil 'juhuslikult' Leviga kokku põrkan. Ta oli avaldanud soovi, et ma räägiksin talle endast.
"Minul pole vahet, olgu sa või Hitler, minu jaoks jääd ikka sama armsaks," vastas ta ja vaatas rongi aknast välja.
"Mu lemmikvärv on oranž."
"Minu oma on sinine või roheline või midagi nende vahepealset," ütles ta.
"Mida sa sinise ja rohelise vahepeal mõtled, kas nagu mererohelist või rohkem türkiissinist või üldse tsüaansinist?" Minus lõi välja see kunstnikuhing, kes analüüsis värve ja nende olemust ning mõtles, kuidas oleks neid parem kokku sobitada.
"Tead, mul pole tõesti aimu, mis nende vahe on," tunnistas Levi ausalt. "Kuidas sul täna tööl läks?" Ta vahetas osavalt teemat.
"Ma sain oma tööandjaga kokku ja ta tundus hästi tore olevat, me ajasime juttu ja värki. Ta on selline nooruslik ja hästi rõõmsameelne." Kirjeldasin teda ja mõtlesin samal ajal selle peale, kuidas mul on praegu kõigega vedanud.
"Kuidas su päev möödus?" küsisin noormehelt.
"Nooh, kui sa juba küsisid, siis meile näidati täna ühe glioblastoomi juhtumit. See sai alguse gliiarakkudest ja oli peaaegu jõudnud juba-"
Ma olin segaduses. "Kuule, ma tean, et ma küsisin, aga ma tõesti ei saa mitte midagi aru. Ootasin tegelikult rohkem sellist hästi või halvasti vastust." Vaatasin talle otsa.
"Noh, seljuhul, mul läks täna päris hästi." Levi naeratas mulle ja ma vastasin samaga.
"Muide, kui vana sa oled?" küsisin ma noormehelt seda, mida olin päev otsa tahtnud teada.
"Kakskümmend neli, mis sellest?" tõstis ta ühte kulmu.
"Päriselt või? Täiesti tõsiselt? Ma arvasin, et sa oled kaheksateist. Ma teadsin küll, et sa õpid arstiks ja sa ei saa nii noor olla, aga sa näed tõesti välja nii palju noorem. Ja see pole üldse pahaga, mul on lihtsalt nii hea meel, et meie vanusevahe polegi nii suur." Üritasin talle naeratada, et ta väga ära ei ehmuks.
"Nojah, eks seda on varemgi öeldud, et ma näen päris noor välja. Ja ma tean, et naisterahvalt pole üldse viisakas tema vanust küsida, seega ma pakun ja sa kas nooguta või raputa pead." Ta oli plaani üle vist väga uhke, sest oleme ausad, milline mees poleks.
"Sobib," vastasin ma.
"Kaheksateist?" küsis ta.
Raputasin pead ja hakkasin naerma. "Sa ütlesid seda ainult sellepärast, et mina enne pakkusin, et sa oled kaheksateist." Ta kehitas õlgu naeratades.
"Okei, kakskümmend üks?" küsis noormees ja vaatas mind hindava pilguga. Raputasin pead.
"No lihtsalt üle kahekümne kahe sa pole. See on kindel." Ta lausus seda surmtõsiselt. Selle peale raputasin aga naerdes pead.
"Pole võimalik, aga järelikult sa oled kakskümmend kolm." Noogutasin ja tema näole ilmus väga võidukas ilme.
"No oleme ausad, mind vaadates küll ei ütleks, et ma alla kahekümne kolme oleks," nentisin ma fakti.
"Nojah, tegelikult ma arvasin, et me lähme siin niimoodi kolmekümneni välja," vastas Levi.
"Sa ei öelnud seda just!" Ta itsitas ja ma lükkasin teda kergelt õlast.
"Ai! Sa ei pea ju kohe haiget tegema," mängis ta nõrgukest.
"Nojah, ma arvasin, et need tänapäeva noormehed on ikka tugevad, aga näed, mis välja tuleb, tegelikult olete ikkagi nagu vatist tehtud."
"Tegelikult ma teesklesin, kui nüüd päris aus olla. Ma lootsin, et sa embad mind siis vabanduseks või midagi," tunnistas ta ausalt. Oleksin teda hea meelega kallistanud, aga mulle tõesti tundus, et ma tunnen teda selleks veel liiga vähe.
"Ah, nii et võib-olla sa üritad siiski mind lihtsalt ära kasutada," muigasin ma, sest muidugi olin teadlik ohtudest, mis võivad tekkida, kui muutud väga usalduslikuks täiesti võõra inimeseks, aga ma tõesti ei uskunud ennast nii loll olevat, et laseksin end ära kasutada.
"Äkki ma olen lihtsalt üksildane noor mees, kes tahab ka vahel tõelist armastust tunda," lootis ta kaastundele ja tegi kurbi silmi.
"Sinu heaks ma loodan, et äkki keegi ikka hindab sellist meeldivat noormeest nagu sa ise ja päris üksikuks sa kunagi ei jää." Ma tõesti arvasin, et see tüdruk, kes üks kord temaga abiellub võib üle mõistuse õnnelik olla.
"No ma tänan igal juhul selle kena komplimendi eest," vastas ta ja naeratas mulle.
"Järgmise kohtumiseni!" Levi lehvitas mulle ja naeratas salakavalalt, nagu tal oleks mingi plaan.
"Kas see tähendab, et me kohtume veel?" küsisin temalt.
"Kes teab?" Noormees kehitas õlgu ja pilgutas oma tumepruuni silma.
Ta pööras mulle selja ja astus väärikal sammul kesklinna pooe suunduva väljapääsu poole, samas kui mina suundusin parkla poole, et saada kokku oma emaga, kes mulle loodetavasti vastu oli tulnud.
"Kuidas sul siis läks? Oli kõik normaalne? Kuidas su tööandja tundus?" tuli ema poolt kohe küsimusi, kui olin jõudnud autosse istuda.
"Jah, läks küll hästi," vastasin ma. "Mu bossi nimi on Anna, ta on selline noor, ehk paar aastat minust vanem, hästi sümpaatne. Rongis kohtusin ühe noormehega, ta oli ka väga meeldiv, tema nimi on Levi. Londonis eksisin ära, nagu ma arvasin, et juhtub." Ema noogutas mu jutu peale.
"Kas pead nüüd iga päev hakkama Londonis käima?" küsis ta ja pööras auto meie kodutänavasse sisse.
Ma kehitasin õlgu. "Põhimõtteliselt Anna ütles, et ainult siis, kui vaja, umbes nii paar korda nädalas, aga homme pean minema, et oma asjad sinna viia ja meil vist tuleb see nädal veel üks pildistamine, nii et see nädal lähen vist kõik päevad." Viisin ema oma uue töökohaga eripäradega kurssi.
"Mis arvad, kas peaksin Londonisse korterit otsima?" küsisin emalt, mul oli kellegi mõistliku arvamust vaja.
"Ma arvan, et kindlasti, sest ilmselgelt sul terve karjäär möödub seal ja ma ei usu, et sa palju veel Bath'is aega veedad, nii palju ainult, kui sul siin sõpru on." Ema võttis uksetaskust puldi ja avas sellega värava, mispeale ta auto sisse ajas ja vajutas uuesti, et värav sulguma panna.
Astusin autost välja ja otsisin oma kotist koduvõtmeid, mis pika soramise peale sealt välja tõmbasin. Kuulsin oma järel tulemas ja hoidsin talle ust lahti.
"Ma olen suhteliselt väsinud, lähen vist varsti magama, pean homme hommikul ju jälle Londonisse sõitma," ütlesin emale ja ta noogutas mulle.
"Ma tean, et sul läheb suurepäraselt," lausus ta mulle naeratades ja sellel hetkel tuli ka mulle naeratus suule. Hakkasin trepist üles astuma ja kuulsin veel, kuidas ema vaikselt sõnas: "Ole selle noormehega ettevaatlik." Levile mõeldes hakkas mul tahtmatult kõhus midagi keerlema.
