Lõksus (eesti keeles - McFly) - Ei jätku

10.

Raamatukogu asus minu elukohast vaid kahe tänava kaugusel ja see oli osalt ka põhjus, miks ma korteri just sinna ostnud olin. Kuna mul oli palju vaba aega, siis käisin ma tihti endale midagi laenutamas ja lugemas. Tegemist oli linna suurima raamatukoguga, ja ma olin kindel, et kui Tomi vanaisa raamatut seal ei ole, pole seda kuskil.

Ma küll peaaegu värisesin iga vastutuleja peale, kes mind kauemaks kui kolmeks sekundiks vaatama jäi, aga Harry vaid naeris mu üle. Mehest rääkides, ta oli täna hommikul hoopis teine inimene, tema eilne dominantsus oli möödanik, ja hommikul äratas ta mind isegi toredate uudistega: ta oli laiba mu vannitoast ära koristanud ja mulle kohvi teinud. Kuigi ta polnud just eriti vaimustunud sellest, et ta meievahelisest sidemest – kui verevanne ikkagi oli see põhjus – lahti saaks, siis sellegipoolest olime nüüd koos hoone poole teel.

„Ma ei saa aru, kuidas sa ei karda, et keegi meid kinni võtab...”

„Mitte keegi ei ründa meid päise päeva ajal keset tänavat. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et keegi ütleb edasi, kus meid nähtud on, ja peale seda leiab keegi lõhna järgi su korteri. Aga need asjad ei liigu esiteks nii kiiresti, ja teiseks pole ma veel ühtegi vampiiri näinud.”

„Sa ei saa ju olla kindel, et Tom meid praegu näiteks ei otsi,” sõnasin.

„Saan. Tom ju ütles, et tal on meist üsna ükskõik. Teda ei huvita see, kui sa minu arvamust tahad, siis loob ta ilmselt endale uut gruppi, kellega vampiire jahtida. Ja seda ma küll ei välista, et ta selle grupiliikmete testimiseks meid maha laseb jahtida.”

Ohkasin, seda oli liiga palju, liiga raske oli süveneda kõigile ohtudele, mis mind varitsesid, seega otsustasin sellele mitte mõelda. Harry aga arvas, et ma tahan vestlust jätkata: „Kui sa tahad kindel olla, et me ohtu ei satuks, käime ringi ainult päevasel ajal, jahime siis ja teeme muid toimetusi, õhtu saabudes, mis on.. äkki juba viiest? Sulgeme end su korterisse.”

„Oh, mis meenutab mulle... täna peame kellegi koju viima. Kuidas seda aga nähtamatult teha?”

„Muretseme sellepärast hiljem. See maja, jah?” küsis ta, vaadates kaugusesse.

„Jah,” noogutasin.

„Kui siin seda ei ole, siis...”

„Raudselt on, ja kui just seda raamatut ei ole, siis leiame me midagi muud. Vaatame ajaloo ja müütide osakonda, kõik vaatame läbi, ausalt.”

„Jah, Annie, sa ütlesid seda ka juba kodus,” naeris Harry. Muigasin, aga pigem selle üle, et ta minu korterit koduks nimetas. Me polnud pärast sellest rohkem rääkinudki, et tal kuskile minna polnud, ma lootsin osalt, et ta valetas.

Kõndisime kõrgest trepist üles ja Harry avas mulle ukse - see oli mees, kes mulle veidi aega tagasi vist meeldis, mitte see, keda ma eile nägin. Mitte, et ma selle üle kurtnud oleks, kuidas seks eile tundus, aga see lihtsus, millega ta eile minu juurde toodud tüdrukut kohtles, see, et ta ei hoolinud tema elust karvavõrdki, see meenutas mulle Tomi. Need võisid küll olla imelikud mõtted kelleltki, kes tüdrukule ise otsa peale tegi, aga kindel oli igatahes see, et mina tundsin end sellepärast kohati halvasti, Harryt aga ei paistnud see üldse kõigutavat.

„Alustame lihtsalt ilukirjandusest või elulookirjeldustest, mis sa arvad?” pöördusin mehe poole.

„Ma ei viitsi, näe,” ta vedas mu otsinguarvuti poole. Kutt trükkis sinna kiiresti sisse sõna „Fletcher” ja vaatas vastuseid. Kirjanikke oli mitmeid, kuid t-tähelise eesnimega oli neid neli.

„Näed,” ta võttis välja esimese ja hakkas selle teoseid sirvima, õnneks oli neid vähe. „Mitte esimene...”

„Oota, see on mõttetu. Esiteks ei pruugi see ta vanaisagi raamat olla, kust sa tead, et see polnud veelgi vanem? Nagu mingi neli-viis põlve tagasi? See „T” ei anna meile midagi. Läheme lihtsalt vaatame, käime kõik riiulid läbi, otsime F-tähe alt raamatuid, kiikame sisse. Isegi, kui see on avaldatud näiteks ilukirjanduse vormis, siis on seal ilmselt tõesed faktid... Aga kurat seda teab, võibolla ei ole ka.”