Jason Tyler.
Tõmbasin sõrmedega üle hauakivil oleva graveeringu.See on sama kulunud nagu kõik muu siin.Asetasin valge üksiku roosi keset rohtu kasvanud hauaplatsi.Mitte keegi ei käi siin.See on sama üksik nagu kõik muu selles kohas.Mahajäetud ja unustatud.See on kurb,et kui inimesed surevad nad unustatakse.Elu ajal omasid nad mingisugust tähtsust,vahet pole millist,tähendas see siis head või halba,oli isik oma vähesel moel tundud.Kui nüüd ei ole seal midagi.
"Mul on kahju Jas,väga kahju et mul ei olnud mahti varem tulla"Pomisesin vaikselt ja vaatasin fotol olevat tumeda peaga särasilmset poissi.Ma mäletan seda päeva millal see võeti.Ta oli just saanud 17.Talle ei meeldinud oma sünnipäeva pidada,samamoodi nagu mullegi.Mitte et seal midagi pidada oleks olnud.Tema ja mina olime ainsad kes olid alles jäänud.Mu ema ei eksisteerinud juba ammu,ta lihtsalt oli olemas,kusagil selles luupainajas.Ta vihkas mind nii väga,see on lapse jaoks kõige hullem asi maailmas.Ma ei tea miks Jason mind selle eest vihkama ei hakanud,et ma tema isa tapsin.Miks ta minu juurde kolis ja mind enda hoole alla võttis.Miks ta kaitses mind minu ema eest.Ja need tunded mis tal minu vastu tekkisid.Miks nad tekkisid.Olin alles väike tüdruk,nii väike.
"Jason,miks sa minu eest hoolt kandsid?"
Sel päeval kui me selle pildi tegime olin ma 12- 13,ma ei mäleta täpselt.Ta äratas mind hommikul vara üles ja käskis mul endaga tulla. "Äratus,äratus kaunitar.Tõuse ennem kui päev looja läheb,ma tahan sulle midagi näidata" Need olid tema sõnad.Mina muidugi puiklesin vastu ja nurisesin,kuid lõpuks jäi ikkagi tema peale.Rannas ootas mind ees piknikukorv.Isegi kui see oli tema päev,tahtis ta mulle heameelt valmistada.Tegin selle foto hetkel kui ta mind jälgis selle südantlõhestava naeratusega.
Elu on nii õel,et võttis temalt elu.Miks peavad alati head inimesed kannatama.Miks?
Tundsin kuidas käsi mu õlale langes.Vaatasin üles Claytoni murelikesse silmadesse.
"Jason ,tema on Clayton .Clayton - Jason"Ütlesin naljaga ja saatsin Claytonile sunnitund naeratuse.
Ta vaatas mind hetke,kuni tema huulile ilmus mänglev naeratus mis ei puudutanud tema silmi.Ta saab aru mida ma üritan teha,isegi kui see on totter.
"On see minust isekas,kui tunnistan et olen surnud mehe peale armukade?"
Oh jumal see mees ajab mind hulluks.
Hakkasin naerma "Ärge minu pärast kaklema minge poisid.Ma olen suur naine,minust jätkub kõigile"
Clayton urises ja tõmbas mind püsti "Mulle tundub et pean sulle seda uuesti meenutama,kuigi olen enda arust seda mitmeid kordi juba piisavalt hästi selgeks teinud,et ma ei jaga"
Ta on üle läinud täiesti mängulisse meeleollu,kuid tean et ta mõtles neid sõnu tõsiselt.Pärast seda kui ta on tundeid minu vastu tunnistas olen üritanud temast eemale hoida,vähemalt niipalju mis puudutab füüsilist kontakti.
"Ma ei taha kedagi teist"Ütlesin kähedalt ja keerasin minekule."Me peaksime minema,meie lennuk läheb varsti"
Hüvasti Jason.Loodan et oled õnnelik seal kus iganes sa ka ei oleks.
-----------
Me jõudsime tagasi kell 10 õhtul.Seekord kasutasime kaht erinevat lendu,selle asemel et pikk maa autoga maha sõita.Claytoni telefon muutus punaseks kohe kui me maandusime.Selline tunne nagu ta oleks mõne avaliku liini avanud.
Olen ikka täielik kõlupea.Ma ei suuda uskuda,et unustasin Esteri selle kõige keskel täielikult.Ma vedasin teda alt.Claytonil oli täiesti ükskõik,võib lausa öelda et ta oli omadega rahul et õhtusöök vett vedama läks.
YOU ARE READING
Terrible Love (Eesti keeles)
Romance"Tunnen nagu kõik minu elus oleks juhatanud mind sinu juurde. Minu hääl, minu südametuksed, minu kahetsus. Kõik. Ja kui me oleme koos siis minevik tundub olevat seda väärt sellepärast, kui ma oleks teinud kasvõi üht asja teisiti ei oleks ma kunagi k...