MIDAGI REAALSET

° [2] °

Ärkasin Bryson'i karjumise peale üles. Ta teeb seda igakord.
"Jää vait" ütlesin ja ronisin autost välja.

Ringutasin ja muigasin kui nägin Cecilia't jooksmas meie suunas. Ta on alati esimene, kes meid tervitab.

"Cely" karjus ta ja hüppas mulle sülle.

"Cessy" naersin ja keerutasin teda.

See on meie igakordne tervitus. Seekord ma ei kukkunud pikali. Tädi ja tema mees tulid ka ja kallistasid meid.

"Oh Cely, sa oled juukseid värvinud" imestas tädi ja hakkas kohe katsuma neid.

"Jaa, mulle hakkas see must värv ära tüütama"

Mu päris juuste värv ongi must aga ma tahtsin midagi muud vahelduseks ja värvisin lillaks. Muidugi mitte terved pead.

"See sobib sulle" ütles tädi mees Frank.

"Ma tean"

Läksin auto juurde ja võtsin oma telefoni. Bryson oli läinud juba majja ja raudselt tädi poegadega mängima. Nad saavad liiga hästi läbi.
Majas olles avastasin, et esik oli ära värvitud helebeežiks, mis tegi selle suuremaks. Ülejäänu maja oli muutunud. Huvitav, et mina ei tea nende maja remondist midagi.

"Te olete siin palju ümber teinud" muigasin.

Istusin elutuppa diivanile ja imetlesin pilte seintel.
"Me jah otsustasime natuke maja uuemaks teha" ütles tädi.

"Mulle meeldib. Kas minu tuba on ikka sama?" ma lootsin, et nad jätsid.

"Jaa ikka sama. Saad selle ise teha, kuidas tahad"

Jess, suvevaheajal teen selle ümber. Muidugi võiks jääda samaks aga ma arvan, et mu tuba võiks majaga kokku sobida. Kuigi seal nagunii ei käi peale minu ja tädi, kes sealt tolmu võtab.
Praegu ma ei hakka sellele mõtlema.

"Tädi, ma lähen käin väljas jalutamas" ütlesin ja panin ketsid uuesti jalga.

"Olgu aga ole õhtusöögiks tagasi" noogutasin.

Tädi majast jääb vasakule linn ja paremale majad, park ja järv. Mõnus rajoon kus elada. Mõtlesin kunagi siia kolida, sest siin kõik ümbrus ilus ja siin on rahulik. Mitte, et meie kodu ümbruses ei oleks aga need pole samad.
Jalutades märkasin, et üks maja mis oli valget värvi on nüüd roheline. Ma hakkasin kõva häälega naerma kui seda nägin. See oli nii koomiline, roheline maja keset valgete ja beežide majade vahel. Aga noh, igaüks otsustab ise kuidas teeb.

Olin jõudnud järve äärde, mis on õhtuti hästi ilus, sest päike loojub täpselt selle taha. Kadestan inimesi kelle toast selline vaade avaneb. Ega minu toast halvem vaade ole.
Astusin jalakäijatele mõeldud teele, mul polnud soovi liivaseid ketse pärast puhastada.

"Cely" pöörasin pead paremale ja seal seisis minu vana sõbranna.

"Daelynn" jooksin tema poole ja kallistasime.

"Jumal küll, me pole aasta aega üksteist näinud" rääkis tüdruk mu juukseid näppides.

Naersin. "On jah kuidagi nii juhtunud. Aga kuidas sul läinud on?"

Jalutasime edasi. " Hästi, õpin ja käin pildistamas ikka"

Daelynn töötab kooli kõrvalt fotograafina. Ütleme, et sellega teenib ikka väga hästi. Tema vanemad on jõukad aga talle meeldib ise endale raha teenida, tehes ise tööd.

"Mul ka suht hästi, tead ise ka. Midagi väga muutunud ei ole"

"Kedagi silmapiiril ei ole?" müksas Daelynn.

"Ei ole" naersin ja viskasin kivi vette.

"Nah kurb. Ega mul endal ka ei ole, pole tahtmist kedagi sebida"

Põhjus, miks Daelynn eriti poisse ei taha on selleks, et teda kasutati ära. Teda ei vägistatud aga sellest järgmine kord juttu.

"Olgu. Aga pean koju minema, lubasin õhtusöögiks kodus olla. Võime homme kokku saada veel. Sobib?"

"Ikka, ongi hea kellegagi üle pika aja rääkida"

Kallistasin teda. "Olgu tsau"

"Tsau"

Pöörasin teisele rajale ja kõndisin tädi maja poole. Õnneks pole see väga kaugel.
Daelynn'ga tutvusime kuskil 4 aastaselt. Ma olin suveks tädi juurde toodud ja käisime rannas. Ükshetk üks tüdruk kukkus poiste tehtud auku ja mina loomulikult päästsin tema ära. Kuigi olin nii väike alles, peale seda saime sõpradeks. Oleme väga kaua sõbrad olnud ja seda ei murra miski.

°°°°°
Need raamatu osad tulevad siis kui mul tuju ja tahtmist kirjutada. Loodan, et meeldib.

#LoVexNo

01.04.2018