Taevas siras imekaunis päike. Tundsin tohutut rõõmu ilmast, mis pidi kestma nüüd terve suve. Kuigi Inglismaa muutliku ilmaga ei saa seda väita. Veel suuremat rahuldust pakkus mulle see, et olin lõpetanud 9. klassi hästi. Eksamite tulemused olid olnud positiivsed. Ja nüüd rahu. Vaikus. Pole mitte midagi mille pärast muretseda.
Kuigi täiesti tõele see ei vasta. Mu ema oli otsustanud saata mind enda vanemate juurde. Ta nimetas seda puhkuseks, kuigi mina olen hoopis teisel arvamusel. Minu arvates on see täiesti mõttetu, sest nagunii elame me linnaääres, metsa lähedal ning siin on sama värske õhk nagu sealgi. Ainsaks erinevuseks võib tuua selle, et seal pole mitte kedagi, kellega suhelda. Vanemaid inimesi leidub seal kindlasi, kuid minu vanuseid mitte. Olen selles enam-vähem täiesti kindel.
Haarasin maast taas raamatu kätte ja heitsin ennast lamamistoolile pikali. Paar rida läbi lugedes panin raamatu käest, sest ei suutnud kuidagi sellises palavuses keskenduda. Sooja oli kindlasti kuskil 30 kraadi juures, võib-olla isegi enam. Kuid minu suureks rõõmuks puhus soe tuul, mis aitas leevendada seda tohutut palavust.
Olin vist niiviisi, nägu päikesepoole, lamanud veerand tundi, kui kuulsin ema enda nime hüüdmas. Vastu tahtmist avasin enda silmad, mis ereda valguse tõttu kissis olid. Lamamistoolil istuli tõustes nägin enda poole kiirustavat ema, ühes käes telefon, teises mahl, mis kiirete sammude tõttu üle ääre loksus.
"Sulle on telefon," hingeldas ema, "Zoey helistab. Tahtis sulle midagi tähtsat teatada." Võtsin noogutuse saatel ema käest telefoni ja vaatasin, kuidas ta aeglasel sammul eemaldus. Alles siis, kui ta oli silmapiirilt kadunud, panin telefoni kõrva äärde.
"Tsau Zoey," ütlesin. Heitsin ennast uuesti pikali ja katsin silmad käega. Kuulsin teiselpool toru Zoey kiljatust. "Emma, oh tsau," sõnas ta," sa lihtsalt ei kujuta ette, mis uudis mul sulle on." Ta ohkas rahulolevalt. "Noh?" küsisin, proovides enda häälest entusiasmi leida. Tegelikult kõlas mu hääl väga tuimalt. "Ma lähen Itaaliasse," kiljus ta. Kohkunult võtsin käe silme eest ära, kuid panin selle kohe tagasi. "Päriselt? Itaaliasse?" Olin täielikus hämminugus. Mille pärast ta küll sinna läheb?
"Jah," sõnas ta rahulolevalt, "tead mu isa otsustas nüüd minuga lähedasemaks saada. Ja oh üllatust, ta elab Itaalias. Ja nüüd ma lähengi sinna. Terveks suveks." Zoey häälest oli tunda, kuidas ta selle üle rõõmustab ning nüüd polnud minu hääles enam mingist tuimsust. Mind tegi väga rõõmsaks see, et ta enda isa kohtab. "Mul on nii hea meel," laususin, naeratus suul, "täiesti uskumatu, et su isa Itaalias elab."
"Jah, täiesti uskumatu.. Tead.. Oi," ütles ta ja jäi hetkeks vait. Arvasin, et midagi juhtus, kuid enne, kui ma ta nime jõudsin öelda hakkas ta vaikselt naerma. "Tead, ma pean minema. Ema tahab midagi rääkida. Ole siis tubli ja näeme millalgi," sõnas ta. Ütlesin talle tsau ja panin telefoni käest. Telefoni maha asetades, mõtlesin, kui põnev tal võib seal olla. Täiesti teine riik, mitte igav Inglismaa, kus päikselised päevad on ainult nädalakese ja siis järgnevad taaskord vihmased. Vihma on siin üleüldse kuidagi palju..
"Mis Zoey rääkis?" küsis ema, astudes taaskord aeda, kuid seekord enda venival ja aeglasel sammul, mis tal kombeks oli. Tõusin taas istuli. Jutustasin emale sellest, et ta läheb Itaaliasse enda isa juurde terveks suveks elama. Ema selle üle nii rõõmsat nägu ei teinud, vaid pobises midagi vastutustunde puudumisest. Kuigi ma ei saanud aru, miks ta sellest rääkis.
"Okei, jah, emps. Mis siis oli? Sa ei tulnud ju lihtsalt küsima, mida Zoey rääkis," ütlesin vaikselt naerdes. "Ah, tegelikult tahtsin ma öelda, et me sõidame täna minu vanemate juurde. Neil oli väga hea meel, kui ma ütlesin, et veedad terve suve nende juures," sõnas ema rahulikult nagu oleks just hetk tagasi teatanud, et läheb poodi piima järele.
Kipras kulmuga vaatasin, kuidas ta rahulolevalt naeratab ja enda klaasist mahla rüüpab. Seda viimast polnud ma tema käes enne näinudki. "See ei ole.." hakkasin ütlema, kuid ema katkestas mu jutu pearaputusega. "Ei mingit vastu vaidlemist. Me leppisime kokku, et sa läed sinna," sõnas ta, hääl endiselt täiesti rahulik. Tema puhul oli see veider. "Leppisime? Tegelikult ka? Oi, kahju, et mina seda ei mäleta," ütlesin vihaselt. Ma ei suutnud uskuda, et ema mu nii kiiresti sinna viib. Mind ärritas see, et ta võttis taaskord otsuseid minu eest vastu. Enda arust olen ma juba küllalt vana.
"Emma ära hakka. Ma rääkisin juba enda vanematega nii, et nüüd pole enam midagi teha. Mine paki enda asjad kokku, siis saame varsti minema ka hakata," sõnas ta, võttes klaasist veel ühe lonksu mahla. Kui ma ei eksi siis see nägi välja nagu tomati mahl. Uh, jälk.
Vaikselt enda ette pomisedes sammusin ärritunult enda tuppa. Voodi alt kohvri välja tirinud, pildusin sinna enda asjad lihtsalt sisse, viitsimata seda korralikult teha. Nagunii pakin selle ju uuesti lahti.
Lõpuks, peale poolt tundi asjade pildumist, sain kohvri pakitud ja alla tiritud. Suure käraga, otseloomulikult. Proovisin emale selgeks teha, et tema otsus oli mulle täielikult vastukarva ning ma ei olnud sellega veel leppinud. Kuigi varsti ma kindlasti lepin sellega. Mingit pääsu mul sellest enam nagunii ei ole.
"Valmis?" küsis ema mind silmitsedes. Ta nägi välja vihane, mis tähendas, et ta oli minu vastumeelsusest aru saanud. Heitsin tema poole ühe laia naeratuse ja panin endale ketsid jalga. Kohvrit enda järel vedades väljusin majast, tarides seda auto juurde. Panin selle pagasnikusse ja jäin ootavalt maja poole vaatama, sest ema polnud sellest veel väljunud.
"Oh.. Vabandust. Su isa helistas, ütles, et soovib sulle maal edu," vuristas ema ja tormas majast välja. Ukse enda järel lukustanud, tuli ta auto juurde. Ohkega istusin autosse, kerides akna täiesti alla. Avasin ka katuse luugi ja toetasin ennast mõnusalt vastu istet. "Seda edu läheb mul tõesti vaja," pomisesin vaikselt. Ema seda ei kuulnud.
Sättisin enda jalad armatuurile ja nautisin seda tuult, mis aknatest sisse vuhises. Raadiost 30 Seconds to Mars'i kuulates tundus elu lill. Noh, vähemalt tol hetkel tundus. Edasisest polnud mul tol hetkel aimugi.
Tegelikult polnud mul aimugi, mis tulevik kaasa toob. Mitte vähimatki.
