Haavatud

1. osa

 Keset vaikset pimedat kõrvaltänavat kostusid plärtsuvad jooksusammud ja vihmas hingetõmbavaid hääli. Tundmatu jooksis mööda porist vihmaloikudest kaetud teed ning komistas võttes kurvi, et pöörata nurga taha. Ta toetas ühe käega maha ning hingeldades surus selja vastu külma maja seina.

 Aeglaselt piilus ta nurga tagant välja ning seejärel lasi end lõdvaks. Käeseljaga tõmbas ta higi oma otsaesiselt ning hingas kergendunult. Kaugusest tulid aeglased, enesekindlad sammud - kingatalla klõbin prügist lehkavas õhus rõkkamas.

 „Ei!" Mees tõusis kiiruga püsti ning jätkas jooksmist.

 Kostis valukarje ja tema keha libises märjal asfaldil.  Aeglased sammud jõudsid ümber nurga ning jäid seisma paar meetrit enne maas lamavat ohvrit. Seisva kogu silmad olid pimedas nagu helendavad laternad, tänavavalgustused heitsid tema näole teravaid varje ning ainuke, mida maaslamaja eristada suutis, olid need helkivad lõkketuled auklikus näos. Mees polnud kunagi näinud midagi sellist.

 Võttes kokku oma viimase jõu, üritas ta end maast kätega edasi vinnata. Tugev valusööst läbi lamava mehe keha halvas viimase jäsemes, mis agooniahoos kokku tõmbusid. Hõbedane mõõgataoline nuga oli läbistanud mehe alakõhu, tunginud makku, ning ahmides õhku võttis ta põsk suuna maa poole.

 Kogu mehe selja taga tõmbus varjudesse ning ümbritsevas vaikuses oli kosta vaid mehe viimaseid hingetõmbeid.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

  „Ei ole nii!" Chloe hoidis pead ning ahhetas, „Oli ta kena, päriselt, kas ta lubas sulle helistada?"

 „Chloe! Ma ei olnud huvitatud, sa tead ju mind. Tal pole isegi mu numbrit," sonkisin oma toidus ning lükkasin selle lõpuks eemale, „pealegi, kas me peame seda siin arutama, kõva häälega?" Viipasin söökla poole ning vaatasin talle otsa, ta saatis mulle oma ma-olen-su-parim-sõbranna-sa-pead-mulle-rääkima pilgu.

 „Hope, ausalt, kui sa mulle praegu ei räägi, mis sinu ja selle salapärase poisi vahel juhtus, siis ma ei anna sulle üldse oma nõu, pealegi, sinusugune: blond, loomulikult jumalik beib.... miks ta ei peaks märkama?!" ta esitas mulle ultimaatumi ning tegi pähe tähtsa näo.

 „Niipalju, kui see mind ka ahvatleks... ei ning ma ei tea millest sa räägid." Tõusin lauast, võtsin taldriku ning suundusin ukse poole.

 „Olgu," Chloe'i oli jõudnud mu kõrvale ning pani oma taldriku lauale samal ajal nagu minagi, kus silmnähtavalt oma tööst tüdinenud kokk taldrikud vastu võttis ning need siis „elegantselt" kraanikaussi viskas, „aga kunagi sa lausa anud, et saaksid mulle oma kogemusi jagada ning siis on mul oma kuum poiss ja mind ei huvitagi!"

 Ohkasin, mõnikord võis ta tõesti olla väga lapsik. Chloe on minust kurvikam, mis on mind nii mõnelgi korral kadedaks teinud. Ta kasutab palju läätsi, millest ma absoluutselt aru ei saa. Tüdruk ise seletas, et ta silmade värvus on nii hall nagu kooli taga kokkade suitsukonidest tuhkjaks värvunud prügikastideesine, nii et ta ei suudaks endale ilma läätsedeta otsa vaadata. Mind see vabandus ei heidutanud. Chloe oli lihtsalt selline neiu, kellele meeldis eksperimenteerida.

Me oleme olnud 5. klassist parimad sõbrad ning nüüd on sellest juba 6 aastat. Pole olemas inimest, keda ma rohkem usaldaks, kuigi tal on komme poistega seoses kõike väga tõsiselt võtta, nüüd 17-aastasena rohkem kui kunagi varem.

Ja just sel hetkel seisatasime Chloe'iga, et jälgida, kuidas Jeffersoni keskkooli söökla ustest sisenes sumisev kari higiseid teismelisi, kelle keskele oli surutud uus õpilane, keda tutvustati meile päev varem. Ennäe, tema lühike tähetund oli alanud.