Ma istun siin vihma räästa all, oodates kedagi ,kes mind päästaks külmumisest. Loota ju võib, et tuleks keegi. Siin külas elavad ainult poisid, ma just kolisin siia, ja olen ainuke tüdruk. Mis kuradima küla see on ?
Pisar voolab põselt , mõeldes oma poisist , kes oli mulle täiuslik. Ma armastan sind. Aga , eks igaühe jaoks on keegi eluarmastus, mina see talle polnud. Sellest on möödas 3 nädalat, kui läksid teisega tüdrukuga Ameerikasse. Kaks kuud tagasi , sa lubasid, et see tüdruk saan olla mina.
Siin külas teavad mind ainult kaks poissi. Christo & Marten. Oli vist. Nad meenutavad mu Härra täiuslikku Franki. Aga nad pole seda.Teinegi ja kolmas pisar voolab mu põselt.
„Heiii.. ?“ ütles mulle veidralt kena poiss. Kes meenutas mulle välimuselt Franki. „Tere.“ vastasin kohe,kui olin pisarad ära pühkinud. „Ma alles kolisin siia. Mu nimi on Remo, võid mind Rommiks kutsuda.“ ta istus rahulikult maha, ja vaatas tilkuva räästa alt kaugusesse.
Ta on täielik Frank, käitumine, välimus, juuksed on ainult teist värvi. Hele pruunid. „ Julia olen.“ vastasin, ja pisar kukkus mu läbimärja pusa peale. „Sa oled üleni märg, tule minu juurde, ma annan sulle kuivad riided, on sinuga ikka kõik korras ?“ vaatas mulle oma roheliste silmadega otsa. „olgu, kõik on korras!“ Peale seda , ma hakkasin lihtsalt nutma, ja pisarad tulid nagu iseenesest.
Ma vajusin mööda seina jälle alla, ja lihtsalt nutsin. Nuttes tõusin püsti, tänu Remo abile. Ta lihtsalt kallistas mind. Mitte ühtegi sõna lausudes. Hakkasime vaikselt kuhugi poole liikuma, vastand minu kodule. Kui seda võis koduks kutsuda. Ma olen läbi märg, jalanõud lirtsusin, püksid olid nii ümber, ja pusa ja t-särk olid üleni märjad. Juuksed haisesid koera järgi.
Jõudsime Remo juurde. Ta viis mu tuppa , kus polnud kedagi. „Nädala sees ma olen üksi.“ , vastas ta mu pilgule, kui küsivalt vaatasin maja. „üleval on mu tuba.“ ma läksin ees trepist üles, ta tuli kohe järgi, kuuma tee ja kakaoga. Ta pani kuumad joogid laua peale, käskis mul istuda, ja läks joostes kuhugi tuppa.
Igastahes, see oli tema tuba, kuna ta tuli suure t-särgi ja lühkadega. „ Aitäh!“laususin. Läksin pesema, siis pidi kehal soojem hakkama. Tulles tagasi vannitoast , mis oli üleni valge, ja kõige ilusam. Sattusin ma peegli ette. Mu meik oli kõik laiali. Pühkisin selle ära. Veits jäi peale, et ma näeksin normaalne välja. „ on sul nüüd kõik korras, ja soe olla ?“ muretses ta taaskord. „Jah,aitäh sulle.“ istusin, ta kõrvale diivanile, ja ta laotas mulle oma suuuuure teki peale, kus all ta ise ka oli.
Pisarad tulid jälle silma, kui mõtlesin, et viimati kallistas mind Frank. Aga Frank, tal polnud rohelisi silmi. Ega selliseid pehmeid juukseid. Avastasin end mõtetest. Ta oli pannud filmi “The last song“. Üks pisar voolas jälle, kui mõtlesin, et nad on seal lõpus sama õnnelikud, kui mina ja Frank olime. Remo märkas seda, ja tõi majapidamis tarvete paberi. „nuta endast kõik välja, sul hakkab endal parem, kui oled valmis rääkima siis lihtsalt räägi.“ vaatas mulle otsa, ja peale seda istus maha. Kas rääkida või mitte ? Ta on peaaegu võhivõõras, aga väga lahke, isegi praegu istun tema pükste ja särgiga.
„Ta jättis mu 3 nädala eest. Ta nimi on Frank. Ta lubas 2 kuu eest, et mina olen tüdruk , kes läheb temaga Ameerikasse. Ta valis minu asemel, ühe teise tüdruku. Ma tean teda ligi 6 aastat . Me olime koos natukene alla 2 aasta, järgmisel kuul oleks saanud 2 aastat. Ma armastan teda siiani.“ peale seda jäin lihtsalt vait. Piisab sellest talle või mis ? Ta on olnud siiani vait.
„ Julia,ta ei vääri sind. Kuni keegi käitub sinuga nii, ei vääri ta sind isegi oma järgmises elus. Täna, kui nägin sind, siis ma mõtlesin, et miks sa selline, teistsugune oled. Aga nüüd mõistan. Keegi , kes oleks sinuga suhtes, võiks sulle kasvõi taevast tähed tuua. Sa oled eriline, ja kõik kes seda ei märka on lollid, sorry väljenduse pärast, aga seda nad on.“ seda öeldes ta vaatas mulle otse silma. Ta ei teinud nalja. „ keegi pole mulle midagi taolist kunagi öelnud.“ vastasin ainult.
