"Ei, ma ei saa siit edasi minna, aata seda silti."
suur STOP, silt sippus meie peakohal. " Liis, palun lähme ma ei jõua muidu tööle"
Ema, ei saanud aru miks ma olen nii kindel oma põhimõttetele. Ta ei saa mind muuta, olen see kes olen. Vaatasin emale otsa ja ütlesin nii karmi häälega kui võimalik.
" Ei, mina lähen ringiga, sina võid siit edasi minna kuid mina lähen teist kaudu.Siit on keelatud edasi minna, ma ei hakka rikkuma reegleid vaid sinu totaka palve pärast."
"Liis palun, ma ei taha üksinda kaa minna, lähme koos." minu raske hinge tõmme pani ema ära ehmuma, ta teadis mis juhtub järgmiseks. Mina ta tütar hakkasin talle moraali lugema, JÄLLE.
"Nii Eva- Lota Kraht kui te kohe ei lõpeta selle vingumise siis uskuge mind ma pean jälle teid üksinda jätma ning õhtul, jätan sind magustoiduta."
" Sa ei või nii teha, palun" Ta vingus ja vingus, appi ta on täiskasvanud noor naine, kuid vingu nagu mõni teismeline.
" Võin ja teen, võtta end kokku ja lähme kiiresti."
Pöörasin talle selja ja hakkasin astuma. "Olgu Liis tulen sinuga aga õhtul sa ikka annad mulle magustoitu?"
Ahhhhh millele ta ka ei mõtle, vaid magusale nagu väike laps. " Muidugi annan, kuid vaata et sa ei vingu enam, ma ei soovi seda enam kuulda." Pöörasin korra tagasi, et talle silma vaadata "ja kui ma pean seda veel kuulma siis tead, sa ei saa magustoitu terve nädal nautida."
Tegin kiire pea pöörde tahasi ning kiirendasin sammu.
"Ära jookse eest ära Liis, oota mind kaa, mul on sinust lühemad jalad, mõtle minu peale."
Ja mu ema on minust lühem, lapsikum. Ta on täielik vastand mulle, tema on tuulepea, mina olen mõtlik ning tark või nii vähemalt mulle väidetakse, ma mõtlen seda, et ma tark olen.
Olen isasse, mu pikkus, mõistus ja kõik muud plussid näiteks mu ilu, mis minu arust on küll vale kuid mu ema, see pisike lapsik jonnipunn väidab seda pidevalt. "Liis sa oled ikka nii ilus" talun seda iga hommik.
"Olgu, siit pead ise edasi minema, ma lähen nüüd kooli."
"Olgu, ilusat koolipäeva vaata, et lõbutsed ka." Kui ma seda teeks, muutuks ma sinuks, tänan ei ma õppin ja saan hea töökoha, et sinu eest ja isa eest hoolitseda. A jah mu isa.
Jäin seisma keset teed, vataasin kuidas ema hüplevalt edasi liikus. Isa, ta on hetkel töötu,ta ei saa midagi teha. Kuuaega tagasi juhtus õnnetus, ta jäi oma käest ilma, ta ei saagi enam tööd teha, tema oli minu eeskuju minu iidol.
Tuju langes koheselt nullile.Kuid seda ei tohi ma teha, pean kähku kooli minema ja hakkama õppima, pean end arendama, tahan aidata oma perekonda.
Kooli jõudmiseks ei kulunudki kaua aega, kuulsin kooli sisse astudes kella helinat ning kiirustasin klassi.
