Kaotatud elu

Esimene ja teine ptk.

1.

See oli üks neist hommikutest, mida mäletada ei tahakski. Pole ju eriti meeldiv ärgata külm higi otsaees ja surmahirm nahavahel, aga just nii see oli. Ma ehmatasin ennast ärkvele,,,. Miski tundus väga valesti olevat. Sees keeras õõvastavalt. Ma tõusin püsti ja läksin kööki, valasin endale klaasi vett ja vajusin toolile. Akna taga tuulas ja vihm peksis vastu aknaklaasi. Isegi esimesed ärkasd tädikesed olid ennast hoolimata nirust ilmast minu korteri läheduses asuvasse bussijaama vedanud, et minna turule värsket kala tooma ja hommikusi pommuudiseid kuulama. See harjumuspärane vaatepilt viis korraks mu mõtted eemale ennist juhtunust, kuid mitte kauaks.

 Ma ei suutnud mõista, mida see hommikune ehmatus tähendama pidi. Aegamööda meenusid mulle mõningad mälupildid sellele eelnenud unenäost. Tohutu tuul, külmus, meeletu hirm, teadmatus ja valu,,,, kuid ka need killukesed ei aidanud mind tõele kuidagi lähemale. Ma ei suutnud neid ühendada reaalse eluga. Otsustasin päevaga edasi minna ja mitte enam ennast selle unenäoga vaevata, sest reaalne elu vajas elamist.

  Otsisn endale midagi paremat selga, võtsin vihmavarju ja läksin poodi, sest pärast eelmist pidu polnud minu külmikus midagi peale tühja konservikarbi. Õue astudes nägin oma naabrit, kes oli kohe eriti veideras meeleolus...Podises seal omaette midagi nooruse hukkaminekust ja sellest, et igasugused "tibinad" peaksid issi-emme tiiva all elama, mitte üksi võõras linnas jõlkuma,,, ning pidusid korraldama...Selline elu pidavat hukutav olema.Tavaliselt oli ta palju toredam ja mõistvam, kuid eks igaühel võib vahel halb päev olla...Minagi teadsin seda ju omast kogemusest päris hästi... Pahurale tädikesele ütlesin vaid, et ma proovin paremini käituda..No proovin ma jee, aga midagi ma pidin talle ju ütlema ometi...

 Jõudsin bussijaama. Buss pidi tulema mõne minuti pärast, kuid ei tulnud ja tulemata ta jäigi. Niisiis jala minek, kuigi ilm seda sugugi ei soosinud. Vihmasadu oli tugevamaks muutunud ja minu vihmavari püsis vaevu terve. Poodi jõudes olin väsinud tuulega võitlemisest,,,,.. Ma viskasin kiiruga ühtkomateist söödavat korvi ja hakkasin koju tagasi liikuma. Järsku tundsin, kuidas keegi mind tõukas... Ma kiljatasin ja karjusin täiest kõrist:" Vaadake ometi ette!". Järgnev oli ootamatu...Ennast püsti sirutades ei näinud ma kedagi peale pisikese tüdrukutirtsu, kelle nägu oli vähemalt sama üllatunud kui minu oma. Ta küsis:"Kellega sa räägid?". Pikemalt mõtlemata vastasin, et sellega, kes mind lükkas, kuid sellepeale muutus lapse imestus veel suuremaks..."Aga siin ju pole kedagi peale sinu ja minu," vastas plikake, pööras selja ja kõndis minema.

2.

Kõigele eelnevale võisin ma veel kuidagi viisi seletuse leida, kuid viimati juhtunule mitte. Koju jõudes oli mul söögiisu läinud ja ma maandusin sinnasamasse voodisse, kust ma hommikul ummisjalu põgenenud olin. Kõikvõimalikud ja võimatud mõtted aina keerlesid peas, kuid mida ei olnud,,,,olid vastused. Lõpuks tundsin, et midagi peab muutuma. Ma pean kasvõi korraks sealt unisest ja minu hinge närivast linnast minema saama,,,kuid kuhu? Koju ma ometi minna ei tahtnud. Seal poleks midagi peale küsimustelaviinide ja rammusate toitude saanud. Lõpuks oleks kõik veel hullem ja seda ma ometi ei tahtnud. Mõtled küll, et maailm on valla ja mine kuhuiganes, aga minema hakates pole sind kuhugile vaja... Aga,,,,nagu alati sai minu seiklejahing minust võitu ja mõtted rahulikust äraolemisest kusagil,,, asendusid lõbusa äraolemisega kusagil mujul.. Vaheldus oleks seegi. Minu sellekordseks ohvriks langes minek läände.... nimelt Rootsi. Sinna polnud ma veel sattunud ja mis õigetore,,, sinna sai laevaga ja laev võrdub ju ometi mõnusa äraolemisega,,kui mitte peoga. Väääga häää. Ma olin isegi oma idee üle uhke ja enne kui isegi aru sain,,,helistasin ma juba oma kahele parimale sõbrannale..

 Esimene neist oli Adeele. Me tutvusime nii ammu, et kumbki meist seda enam õieti ei mäletanudki. Vanemad räägivad ikka, et see olevat olnud minu esimene päev lasteaias. Adeele olevat mind kohe enda nukkudega mängima kutsunud. Seda ma isegi usun, sest ta on alati nii avatud ja sõbralik inimene olnud. Sellest ajast alates oleme olnud nagu teineteise külge kleebitud.:D,,,aga nüüd igatahes asja juurde... Ma helistasin talle, tegin ettepaneku,, ja tema,,,,kiljatas rõõmust. Tema hääl oli üle tüki aja nii elav ja täis ootusärevust.. Mul oli nii hea meel! Igatahes oli nüüd kindel, et üksi ma minema ei pidanud..

Teine neist kallitest sõbrannadest oli Kaidi. Tema ma leidsin suguvõsa kokkutulekult. Kauge sugulane,,,,,nii kauge, et ma pole siiani suutnud meelde jätta kes ta siis õieti mulle on, aga me oleme nii sarnased,,,me kohe ei suuda ilma teineteiseta olla. Kaidist ja Adeelest said läbi minu väga head sõbrad,,,niisiis,, nüüd käime ainult kolmekesi.

 Kaidigi oli minu ideest vaimustuses...Lubas mu kohe taksosse pista ja sadamasse viia(nii naljaviluks vist), aga kuna me olime niivõrd sarnased, siis ei saanud ma sugugi kindel olla, et tal tõsi taga ei ole..Oli kindlam ta tuurid maha võtta ja asja ikka natukenegi plaanida.

  Sellekspuhuks leppisime me kokku järgmise õhtu, sest midagi ei võinud kahe silma vahele jääda. Nüüd oli jälle midagi, mida oodata. Kõik tundus juba enne ärasõitu parem, kuigi mu hinge närisid kahtlused,,,,. Ma ei olnud südames kindel, et võõras pinnas minu ellu selgust toob. Hoolimata suurest elevusest ei võinud ma siiski päriselt ära unustada seda kõike, mis hommikul toimunud oli. Imetillukene, kuid terav halvaendeline signaal andis endast häiriva järjekindlusega märku... Kord-korralt ja aina tugevamalt...