Tere kallis päevik!
Ma ei tea,mis minuga viimasel ajal lahti on.Näen alati unes ühte ja sama asja ning see hirmutab mind. Mu juurde tuleb unenäes alati üks tume mees,kes meenutab mulle kangesti minu kadunud isa.Aga lõug on tal teistsugune ning pilk külm.Minu isa pilk oli alati soe ja armastav.Aga tal olid ka omad saladused,millest isegi minu ema eales teada ei saanud.See muutis ta minu silmis talumatuks,vastikuks inimeseks,kellega ma mitte mingil juhul veresidemes ei tahtnud olla.Kui ta suri,lootsin sisimas,et saan südamesse midagi rahutaolist,kuid hakkasin hoopis neid luupainajaid nägema.Kas keegi suudaks mind neist vabastada?
Sulgen siniste nahksete kaantega märkmiku ning pistan selle voodi all olevasse karpi.Jah,liialt lihtne peidupaik päevikule,kuid tean,et ema ei leia seda eales,kuna ta ei käi minu toas.Hea,kui lastakse rahus elada,kuid mul on isegi liiga palju vabadust antud.Mu ema kasvatab või noh, hooldab mind üksinda.Aega ei ole tal minu jaoks peaaegu üldse ning aeg-ajalt on mul tunne,et elan selles suures majas ihuüksinda.Enamik kuueteistaastaseid võibolla just seda ihaldabki,kuid mina mitte.Tahaksin teada,mis tunne on elada õnnelikus perekonnas.Viskun ohates voodile.Uni tikub silma,kuid tean,et ei tohi magama jääda.Mida küll teha,et see uni eemale peletada!Otsustan minna välja jalutama,niikuinii pole ema kodus ja ta ei takista mind.Ei takistaks vist ka siis,kui kodus oleks.
Piisad langevad mu juustele.See on hea tunne.Üleüldse vihm meeldib mulle.Ta puhastab ja paneb kõik maapealsed asjad elama.Võibolla puhastab ta ka minu mõtted...Kõnnin mööda märga kruusateed muudkui edasi.Ei usu ma eriti,et vihm võiks puhastada minu mõtted või kustutada halvad mälestused.Kohutavad mälestused,mis mulle rahu ei anna.Tõstan pilgu.Minust vasakul pool laiub suur mets,mis heidab kõikjale süngeid,tumedaid varje.Teisel pool asuvad majade read.Tee,millel kõnnin,on nagu piir kahe täiesti erineva maailma vahel.Kas siis tsivilisatsioon või ürgne loodus?Mõlemad tunduvad olevat teineteisest täiesti sõltumatud.Seisatan järsku.Kuulen metsast kellegi samme.Oksad praksuvad,see keegi liigub sügavamale metsa.Minu peas keerlevad kaks mõtet-kas joosta minema või järgneda sellele võõrale.Sisemuses tärkab mul kummaline,seletamatu soov isikule järgneda.See soov varjutab mu ohutunde ja enne,kui arugi saan,keeran teelt kõrvale ning sammun otsejoones metsa.
Kõik on täiesti pime.Nii pime,et ma näen vaevalt oma käsigi.Siiski võin aimata eemalduvat musta kogu.Ta kõnnib minust kümmekond meetrit eemal.Tema samm on kiire ning ta suudab kõndida komistamata erinevalt minust,kes ma olen mitu korda peaaegu kukkunud.Kui olen juba mitu head minutit võõra järel kõndinud,jõuan välja väikesele metsalagendikule.Varjun igaks juhuks puu taha,kuid jälgin ikkagi tundmatut isikut pingsalt.Kuu valgustab lagendikku ja ma näen võõra nägu.Ta on keskealine mees,kellel on mustad juuksed ning sama värvi kulmud ja silmad,milles helgib kummaline säde.Seljas kannab ta tumehalli või musta ürpi.Nahk on tal tõmmu.Päris kindlasti ei ela ta minu aleviku kandis,muidu mäletaksin teda kindlasti.Ta näeb üldse kuidagi välismaine välja.Võõras ja kummaline,aga omal moel isegi lummav.Ta seisab natuke aega lihtsalt,aga siis hakkab korraga tegutsema.Jälgin huvi väljendava pilguga,kuidas mees oma hõlma alt tõrviku võtab,selle süütab ja seejärel enda kõrvale maasse torkab.Siis ajab ta pea kuklasse ning avab suu.Minu ehmatuseks lendavad sealt välja viis süsimusta ronka.Panen käe suule,et mitte karjuma hakata.Näen,kuidas linnud mehe ümber ringi võtavad ning too neile midagi ütleb.
Rongad lendavad üle puude latvade minema ja mees jääb lagendikule üksi.Kahetsen,et siia tulin,aga juba hilja.Ma ei saaks tagasi minna.Mitte praegu.Mees kuuleks mind kindlasti ja ma ei tea,mis juhtuks.Ta vaatab natuke aega enda ette maha,siis aga tõstab pilgu ja mul tekib imelik tunne,et ta vaatab mulle silma sisse.Aga ta ei saaks mind praegu siit näha.On liiga pime ja mind varjavad tihedad põõsad,mille vahelt ma meest jälgin.Tõmbun ikkagi igaks juhuks täielikult puu taha.Kuulen õudusega,kuidas sammud mulle järjest lähemale jõuavad.Tõmban end kägarasse ja loodan,et ta siiski mind ei avasta.Sammud tulevad lähemale ning lähemale ja ma taipan,et ta tuleb otse puu poole,mille taga ma end peidan...
