Sisemiselt nõrk ja väliselt tugev

18. märts 2045

Kallis Grace!

Meie ühiskond on täielikult kaheks jaotunud. Seda, mis siin tegelikult toimub, ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Näljas, janus ja külmas üritame hakkama saada, toetumispunktiks vaid meie lakkamatu usk Olümpuse jumalatesse. Mu ema palvetab Hestia poole vana kuivanud leivaga, sest midagi paremat meil polegi. Ma kuulen ta sõnu, suutes vaevu pisaraid tagasi hoida. Need on sellist valu täis, nagu suudaksid klaasi purustada. Ta ei tahtnud seda kunagi, isegi kui teadis seda tulemas. Ometi tean sisimas, et pean talle varsti ütlema, et ta leiva laiali jagaks, Hestiale ta seda jätta ei saa. Nagu ma Sulle juba eelnevalt maininud olen – kristlus võttis juhtiva positsiooni ja tõrjus meid välja. Mu isa hakkas vastu... Ja seetõttu on tema nüüd Tartaroses. Alguses ma nutsin, aga enam ei suuda. 

Meie kommuuni – nii meeldib mulle nimetada seda 1500-liikmelist Kreeka jumalatesse uskuvate inimeste kogukonda – juhid toimetasid meid Olümpuse mäe lähistele. Ümber selle mäe 30 kilomeetri raadiusesse ei ilmu ükski kristlane. Nad kuulutavad, et see paik on vaimust vaevatud, deemonitest halvatud. See tähendab kahjuks, et meil kahel pole võimalik vist enam mitte kunagi kohtuda.

Kuulen ikka veel ema palvet. Nüüd tulevad väikesed soolased veepiisad ikkagi minu silmadele, sealt libisevad nad huultele. Ma üritan naeratada, aga sellest pole abi. Olen mõelnud, et ehk Ares aitaks. Kui ma saaksin kuskilt vaba lamba... Ma võiksin ohverdada, anuda. Äkki ta võtaks mind kuulda? Surm kristlastele? See oleks ju hea? See talle ju meeldiks? Vabandust, ma ei mõelnud sellega Sind solvata. Tegelikult pidasin silmas seda, et kõik läheks lihtsalt endiseks.

Tundub, et pean lihtsalt istuma ja lootma. Ma pean tööle minema, inimesed üritavad põldu künda, osad lüpsavad lehmi. Ma arvan, et peaksin aitama. Kirjutan Sulle kindlasti peagi. Ma tean, et võib-olla ei jõua need kirjad iialgi sinuni, aga kunagi, kui olime veel parimad sõbrannad, ei hoolinud me usust. Me ei hoolinud sellest, et sina vastupidiselt mulle kristlane oled. Siis, kui see veel nii palju ei lugenud. Ma südamest loodan, et see kiri jõuab sinuni. Vaata ainult, et sa seda kellelegi ei näita – nad reageerivad minu jutule raevukalt. 

Sinu armas

Gabrielle

Adonia paneb ettevaatlikult vanaema kirjad tagasi ümbrikusse. Paber on vana ja tahab juba murenema hakata, kirjutisi tuleb ülima hoolega hoida. Nii et sellist moodi saigi kõik alguse? mõtleb tüdruk. Kristlased lihtsalt võtsid positsiooni maailma valitsejatena ja eraldasid kõik, kes nende... jama ei uskunud. See on haige.

Ümbrik on juba hallikaks tõmmanud valge. Adonia imestab, kuidas kirjad niivõrd säilinud on, et neid lugeda õnnestub. Olid ju need siiski kirjutatud nii pikka aega tagasi, kui tema siit ilmast lahkunud vanaema veel noor oli. Tüdrukul on temast kahju – kirjad ei jõudnud mitte kunagi Grace’ini.

Adonia ei taha täna enam lugeda. Tema meel muutus nii kurvaks. Tüdruk saab tänu kirjutistele teada, mis toimub kristlaste maailmas, kuidas nende ühiskond tekkis ja miks kõik nii on, nagu ta on. Ta teab, et tal on terve suur virn õhukesi lehti üle lugeda. Nüüd on sellest suurest kommuunist saanud vaid 104-liikmeline grupp. Kreeklased, kes veel õiget usku on, võitlevad väljasuremisohuga.

Adonial endal on üpris hea elu. Nad elavad Olümpuse mäest umbes 10 kilomeetrit eemal, väikeses linnakeseks, mida kutsuvad Crassuseks. Seal on 12 templit, igale tähtsamale jumalale on pühendatud üks. Nende ümber asetsevad majad, mis on nii ühtlased hallikas-kollased, et pole võimalik eristada isegi numbreid. Majadest umbes sada meetrit eemal on suur turg, kus inimesed käivad igapäevaselt käsitööd, loomaliha ja viljasaaki müümas. Crassuses ei ole võimalust suurtel tehastel ja elu on langenud peaaegu vanaaja tasemele. Erinevus on vaid materjalis ja selle rohkuses. Asjad on uuemad ja uhkemad ning ka elekter on säilinud.