„Ära tee , Claudia, need on minu juuksed !!!!“ karjus Carina. Tal langesid pisarad üle põse, kui Claudia lõikas raksatusega tal juuksed õlgadeni. „Tee mu käed lahti, sa vana bitch !“ lõugas ta. Claudia lihtsalt naeris tema selja taga, minnes tema ette ja näidates talle ta hele-pruune juukseid. Ta lihtsalt naeris krampides. Tüdruk mõtles kuidas põgeneda. Ta ei tundnud enam nälga, vaid ainult ellujäämis soovi. Claudia jäi vait. Ta vaatas teda pikalt, ja siis lausus : „Kui sa soovid põgeneda siis soovin sulle südamest edu. Sa tead, et ma saan kõik su mõtteid teada, ilma et sind puudutaks! Ja tõsiselt, sa saad surma, selle eest, mida sa mulle tegid !“
Carina oli juba nutma puhkemas jälle , aga ta sai pidama. Ja ta teadis , et ta ei suuda põgeneda. Aga ta teadis, et tema perekond otsib teda juba ! „Claudia.... lase .. mul.. minna.. palun ?“anus Carina teda. Claudia vaatas talle sellise pilguga, et suregu maha. Ta sai aru, et ta oli vale asja palunud, ja selleeest ta saab karistada. Ta sulges oma silmad juba löögiks, aga siis tundis enda jalgadel midagi külma. Ta avas oma silmad ja nägi kääre. Ta vaatas küsivalt Claudiale otsa. Claudia vastas: „Kui saad nende kääridega enda käed lahti, siis võid minna!“ . Claudia pööras selja. Carina hakkas jalgadega kääre oma maha libistama. Siis lükkas jalaga käärid selja taha , ja võttis käärid selja taga olevasse kätte, ja hakkas nüride kääridega köit katki tegema. Ta tegi neid katki umbes 10 min. Kui ta avas oma käed. Ta oli vaba.
„Aitäh!“lausus Carina.Ta mõtles seda tõsiselt. Ta jooksis ukse poole. Avas selle, ja nägi jõge, kus liikusid mingid puu moodi asjad. Ta sai aru. Need olid krokodillid. „Kuidas ma siit pääsen ??“. Carina oli jälle šhokis. Ta nägi silda , kaugemal. Ta hakkas mööda maja äärt silla poole. Ta komistas. Tõusis ja läks edasi. Ta jõudis sinna. Sild on mädand. Kui ta jõuab üle, on ta õnnesärgis sündinud. Ta astus esimesele lauale. Peab vastu. Juba raksatas see sild, ta hakkas jooksma. Ta jala all murdus see laud. Ta kukkus . Teine laud läks puruks. Ta veeres alla, aga ta sai nöörist kinni, niiet ta rippus näljaste krokodillide kohal. Näljastemate kui tema. Aga ta tundis, et ta ei jõua hoida enam. Ta lasi lahti. Juba ta sulges oma silmad. Kui tundis kellegi kätt enda käel. Ta avas enda silmad. Ta nägi rohelist muru , ja päikest. Päikest mida ta polnud enam kaua näinud. Ta hakkas tõusma. Kuid ei suutnud. Ta otsustas pikali jääda. „On sinuga kõik kombes?“ küsis võõras hääl. Carina tõusis istuli, aeglaselt. „Kes sa oled?“ küsis ta vastu. „ Su elupäästja. Tegelt, mu nimi on Roomet. Kutsu Roux-ks , kas sa nüüd tahad rääkida, mis siin toimus ?“ .
„Roomet, ma ei suuda hetkel. Aga nagu tõsiselt, ma võin seda kunagi sulle rääkida. Mina olen Carina.. Kus ma olen ?“ vastas ta hoopis. Poiss ainult kehitas õlgu. „Ma olen siin kuskil 5 päeva ringi tiirutanud...“ Carina mõtles, et ta on tõesti kaua olnud seal. Hakkas pimenema. Roomet avas magamiskoti. See oli kahe inimese oma. „Kellega sa siia tulid ?“ küsis Carina. Roomet, ei vastanud. Carina nägi ta silmas pisaraid. Need särasid lõkke taustal. „sa pead minu kõrval magama kui tahad soojas olla. Ja ma räägin sulle oma loo, kui sa mulle enda loo räägid?“ , Carina andis lubaduse, et räägib..
Roomet hakkas rääkima :„Asi oli nii, et ma tulin kaks nädalat tagasi oma tüdruksõbraga reisile, siit kuskil 10 miili kaugusele. Ja olime olnud ühe öö metsas. See ei olnud jube ega midagi. Ärkasin hommikul üles, ja avastasin, et Teda pole minu kõrval. Hüüdsin mitu korda. Aga keegi ei vastanud. Kõndisin siis mitmesse suunda, teda otsima. Ja ma leidsin ta.. verisena...! TA OLI SURNUD !! KEEGI OLI TA TAPNUD!“ neid viimaseid lauseid öeldes , ta nuttis. Ma võtsin enda julguse kokku ja kallistasin teda....
