*Damieni VN*
Ma tundsin hirmu. Nüüd, kui ta oli printsess, tekkis võimalus, et ma polnud tema jaoks piisavalt hea. Ma olin tavaline langenud ingel, mitte aadlik. Ta oli printsess mõlematele - langenud ja pühadele inglitele. See tegi temast nagu topelt kuninglikkuse.
Ma olin kindel, et tema jaoks oli kusagil paremaid mehi. Nad olid ka kõrgemal positsioonil.
„Mis siis, kui ta enam mind ei taha?“ küsisin endalt.
Keegi ei vastanud. „Arvatavasti pole hääled mu peas praegu kodus.“
„Damien?“ kutsus Myla mind, „Kas kõik on korras?“
Kogusin end kiiresti ja vastasin: „Jah, kõik on korras.“
„Oled sa kindel?“ küsis ta, „Sest sa just kadusid kusagile teise maalima.“
„Ära muretse, kallis,“ sõnasin talle ja suudlesin teda.
Ma armastasin seda tunnet, kui ta huuled olid minu omade vastas. Tegelikult ma armastasin seda tunnet, kui ta keha oli minu oma vastas. Ma armastasin tema lõhna, juukseid, häält. Kõike tema juures. Ma armastasin teda.
Eemaldusin tütarlapsest ja vaatasin talle sügavale silma.
„Ma tean, et selle jaoks võib olla veel natuke liiga vara, aga,“ pidasin pausi ja kuulsin, kuidas Myla süda hakkas kiiremini lööma, „Ma armastan sind.“
*
*Myla VN*
Täna oli see õhtu, kui ma Pamelat hoidsin. Või Pammy't nagu ta ise eelistab. Täna olid tema lühikesed juuksed punutud väikestesse patsidesse. Ma olin üsna kindel, et ta tahtis oma juustesse laineid teha, sest ka mina tegin kunagi nii. Damesis, muidugi, aitas mind patsikestega. Tol ajal ma vihkasin oma sirgeid juukseid, sest kõigil olid mingid lained juustes, aga minul polnud, Aga nüüd ma lausa jumaldan oma pikki sirgeid juukseid.
Ma vaatasin kella, mis oli juba peaaegu seitse.
Sirutasin Pammy jaoks käe välja, „Tule, Pammy, on õhtusöögi aeg.“
Ta võttis mu käest kinni ja lahkusime ta toast.
„Mis õhtusöögiks on?“ küsis ta, kui trepist alla läksime.
„Ma ei tea, Muffin,“ kehitasin õlgu.
„Ma pole muffin,“ hüüatas ta.
„Aga kui oleksid, oleksid sa üks väga armas muffin,“ patsutasin ta pead, „Maailma kõige nunnum Muffin.“
Köögis olles tegin kindlaks, et ta istus korralikult oma toolil ja istusin tema vastu. Kuna mul polnud kõht tühi, istusin lihtsalt seal. Samal ajal, kui ma jälgisin, kuidas ta sõi, mõtlesin Damienist. Ma polnud kindel kas tema ülestunnistus oli minu jaoks liiga palju või oli see kergenduseks. See oli pigem kergendus, sest see tähendas, et ta oli minu jaoks olemas. Ma polnud kindel, kas ma armastasin teda vastu, sest ma polnud varem kunagi armastust tundnud. No, ma armastasin oma vanaema Damesist, aga see oli teistsugune asi.
Isegi kui ma armastasin teda, teadsin, et hoolisin sügavalt Damienist. Aga siiski jäi alles võimalus, et ma armastasin teda. Võib-olla ma olin armunud. Mul polnud aimugi. Mul polnud aimugi, mis armastus oli.
„Myla!“ äratas Pamela mu mõtteist, „Lähme mängime Barbie'dega!“
Tõusin ning haarasin naeratades tal käest. Ta oli nii noor. Tema elu oli palju lihtsam. Ilmselt oli tema jaoks raskeim otsus kriidi valimine, kui teemaks oli joonistamine. Või mida oma Barbie'le selga panna. Ma soovisin, et saaksin elada nagu tema. „Muidugi, Muffin.“
YOU ARE READING
Graatsilised Tiivad
ParanormalMyla on 16-aastane tüdruk, kes käib päeval koolis ja öösel käib tööl, et toetada ennast ja oma vanaema. Ta pole kunagi kohtunud oma vanematega. Aga ühel õhtul, kui ta parajasti töölt tuleb, juhtub midagi, pimedas. Kuidas muudab see pime öö tema elu?
