Kaotatud elu

Kümnes peatükk

Jõudsin oma tänavanurgani. Seisatasin,,hingasin sügavalt sisse ja seadsin sammud maja poole. Kedagi ei olnud näha. Ainult see vanaegne maja seisis omal kohal,, vaikides. Astusin koridori ja hiilisin vaikselt korteriukseni. Ma ei tahtnud kellegi tähelepanu äratada. 

 Keerasin ukse taskesi lukust lahti ja astusin tuppa. Kõik oli vanaviisi. Mälestused meie viimasest koosveedetud õhtust tulid silmeette. Seal viibimine oli raskem kui ma arvasin. Viskasin seljakoti avatuna maha ja otsisin kiiruga mõned vajalikud asjad sinna sisse. Kapist võtsin paar pakki küpsiseid ja komme. Välistaskusse pistsin rahakoti ja taskunoa. See oli kõik. Astusin ukse juurde.. Vaatasin tagasi oma korterile viimast korda..ja lahkusin. Korterivõtme poetasin Muti postkasti. Minul pole sellega midagi teha,,,,vähemalt hetkel..

Õue jõudes üritasin võimalikult kiiresti majast eemalduda. Mulle tundus, et see õnnestus. Ma asetasin sammud maantee poole. Vihma hakkas sadama. Algul vaikselt, ,,,siis üha tugevamalt. Olin vaevu kümmekond kilomeetrit kõmpinud kui sadu muutus väga tihedaks. Ma nägin teeääres ühte vana kuuske, mille alla ma istuma läksin. Tombasin oma suure lohvaka jope üle jalgade ja vaatasin kaugusesse. Kätte oli jõudnud õhtupoolik ja õhk oli muutunud jahedaks. Ma pidin leidma endale koha magamiseks. Aega oli veel umbes tunnike,,,kuid ma ei olnud kindel kas sellest piisab. 

Umbes poole tunni möödudes oli vihm lakanud. Ma ronisin puualt välja ja pühkisin okkad riietelt maha. Suundusin uuesti teele. Mõnesaja meetri pärast nägin teeotsa, mis viis metsavahele. Ma teadsin seda teed juba varasemast ajast, kuid ei olnud iialgi seal käinud. Otsustasin õnne proovida. Jalutasin tasakesi mööda rohtunud kitsast  põlluteed, mis viis otse sügava kuusemtsa vahele. Puude vahele jõudes oli otsekui öö kätte jõudnud. Vanad põlispuud varjasid kogu valguse. Ainukene heledam vihk paistis raja lõpust. See oli nagu tunnel. Ma liikusin aeglaselt edasi. Ma olin juba päris väsinud. Oleksin meeleldi sinnasamasse puualla jäänudki, kuid ma kartsin metsloomi. Otsustasin siiski edasi liikuda.

Tee lõpus paistis väike majakene. See oli vist maha jäetud. Kedagi ei paistnud liikvel olevat. Aknad olid pimedad. Lähemale jõudes märkasin, et ka kaardinaid polnud ees ja kellegi jälgi seal näha polnud. 

Maja ise oli suhteliselt äbarik. Madal ja katusel haigutasid suured augud. Uks oli vineerplaadiga üle löödud ja osad aknaruudud olid katki. Ma pistsin käe läbi ühe katkise akna ja tegin selle lahti. Muidugi õnnestus mul ka enale viga teha. Õrn verenire voolas mööda minu kätt. Haav ei olnud õnneks sügav, kuid valus...Valus eelkõige vaimselt. Meenus seiku laevalt.....Selliseid, mida tavaliselt õudusflmist näeb, aga minu omad olid päris,,,Ma ei suutnud neist kuidagi üle olla. Avasin akna ja ronisin tuppa. Lükkasin avavuse taas koomale, et mitte tähelepanu tõmmata ja vajusin põrandale. Tõmbasin ennast kerra. Ma oleksin tahtnud kohe uinuda,  kuid ma ei saanud. Mõtted aina keerlesid selle põrguliku laeva ümber,,,selle ümber, et olin kaotanud kaks tõeliselt tähtsat inimest,,,. Lisaks kõigele tundsin  ma meeletut süükoormat selle ees, et ma midagi teha ei suutnud. 

Tasapisi läks pimedaks. Toanurgas seisev laud ei paistnud enam õieti minuni. Kusagil eemal kostus hiire krabistamist. Tekkis tuuletõmbus, mis kõigutas eemal asuvat ust. Oli tunne, et ma ei ole üksi....ebareaalne,,,aga nii oli.

 Pea valgus mõtetest tühjaks,,,,,tekkis lihtsalt olemine,,,,nii oli vähem valus. Ma soovisin seda tunnet niiväga tunda, kuid samas vihkasin ma ennast nende hetkede pärast. Kõik oli niivõrd segane. Midagi ei onud endine. Ma oleksin nagu uuestisündinud. Pidin õppima elama,,,,kuigi ma polnud isegi kindel, et ma seda tahan,,, 

Ma tõmbasin ennast rohkem kägarasse. Sulgesin silmad....uinusin.

.............................................................................................................................................

Hommikul ärkasin vara. Külm oli ja kõht oli tühi. Ma otsisin kotist küpsised välja, kuid ei suutnud neid süüa. Veider.... Pakkisin koti uuesti kokku ja ronisin akna kaudu välja. 

Metsatee oli seekord hoopis valgem. Hoopis teistsugune. Kirjeldamatu. Okstelt tilkusid päikesekäes sätendavad veepiisad...Kõik lõhnas värskelt...Õrn tuul sasis mu pikki juukseid.

.................................................................................................................................................

Jõudsin tagasi maanteele...Kõndisin edasi. Ma polnud veel õieti kuhugile jõudnud... Pakun, et vaevu kümme kilomeetrit. Rühkisin tusaselt edasi..

Järsku peatus minu kõrval auto, milles oli kaks noormeest ja neiu tagaistmel. 

Autojuht:" Hei kenake! Kuhu minek?"

Mina:" Vahet pole,,kaugele."

A:" On ikka...Tahad,,tule peale? Aitame sind edasi."

M:" Saan isegi. Ei näe või?"

A:" No,,ausalt,,ei paista sedamoodi."

M:" Midaiganes."

A:" No,,niimoodi sa küll kaugele ei jõua...Ega me sulle liiga ei tee..Näeme siis nii jubedad välja või?"

M:"Ei..."

A:" Tuled või?"

M:" Võin ju tulla, aga katsuge ainult midagi üritada!!!"

A:" Nii juba läheb! Näe hüppa taha peale."

Sõit algas. Minu arvates see juht küll sõita ei osanud, aga mul polnud ka erilist plaani nendega pikemalt kokku jääda,,seega polnud erilist vahet. Oleksin ma vaid siis teadnud, mida see autosse istumine tegelikult kaasa tuua võib...