Kallis Daniel

11. Ma armastan sind

Kui Daniel mu lõpuks koju toob, lähen ma otse magama. Haiglas manustatud rohtude tõttu olen veel uimane. Uinun kohe, kui mu pea padjale vajub ning ärkan mitu tundi hiljem. Kell on natuke peale kahtteist õhtul. Mõtlen pikalt, mida teha kui juba ärganud olen. 

Äkitselt meenub, et mul on pooleli jäänud lemmik raamatu lugemine, mis peaks endiselt koolikotis olema. Ajan end voodist püsti ning tõmban kirjutuslaua alt koti välja. Istun kott käes voodile, tõmmates sealt raamtu välja. Kohendan patju selja taga ning toetan end nendele. Tõmban jalad kronksu, kattes need tekiga. 

Libistan sõrmega üle järjehoidja ning avan raamatu. Õhukeste lehtede vahelt kukub välja valge märkmepaber. Imelik, ma ei mäleta, et oleksin sinna midagi pannud. Haaran paberi sõrmede vahele, keerates selle teistpidi. Lasen silmadel liikuda üle lause, mille algus on hästi loetav, kuid lõpp muutub lohakaks ja kiireks. Ta on alustanud oma nime kirjutamist ning otsustanud selle lõpuks peaaegu täielikult üle sodida. 

Sa oled minu ainus armastus,
C...

 Esimene inimene, kes mulle pähe torkab, on Cameron. Raputan endamisi eitavalt pead, meenutades kõige hullemaid asju, millest ta mind läbi viinud on. Cameron ei ole suuteline armastamiseks - ta on mängur. Ta jahib, kuni saagi kätte saab ja jätab ta haavatuna endast maha. Kordagi tagasi vaatamata. Üritan meenutada veel kedagi, kelle nimi võiks alata C-tähega, kuid mulle ei meenu hetkel keegi. Ma tean vaid, et paber raamatu vahele on pandud selle nädala sees.

Kõhu korina saatel viskan märkmepaberi tagasi raamatu vahele ning selle lohakalt voodile. Aeglaselt liigun alla, tundes igal trepiastmel pingutatud lihastest tulenevat valu. Vaikselt hiilin kööki, tahtmata vanemaid äratada. Panen põlema väikese lambi ning suundun külmkapi juurde. Oiates haaran väikese pudeli apelsinimahla ja lükkan ukse tagasi kinni - muidugi on see tühi siis, kui mina näljane olen. 

Mind ei pane imestama, et meil külmkapis midagi süüa pole. Viimased päevad on olnud segased - kuid siiski... Kuidas saab unustada toidu? 

 Mahla juues võtan suuna elutuppa, kustutades enne köögist tule. Avan televiisori ning vajun diivanile kõssi, fliistekk ümber keha. Tüdinult klõpsin puldil olevaid nuppe, kuni leian filmi, mida vaadata - õudusfilmi. Ma ei ole eriline fänn, kuid lepin sellega. Mul on vaja vaheldust armastusfilmidest ja komöödiatest. Leian end aegajalt televiisoriga rääkimast, arvates et näitlejad seal kuulevad mind. 

Mind naelutab paigale lauatelefon, mis järsku helisema hakkab. Ehmunult viin pilgu ekraanilt diivani küljelauale. Väriseva käega tõstan telefoni oma kõrva äärde. 

    „Hallo?" hääl, mis minust väljub, on vaikne ja täis hirmu.

"Sa oled armas, kui sa kardad," Neelatan valjult, kui end diivanilt püsti ajan ja pilgu klaasuksest välja suunan. Mulle vaatab otsa laialt naeratav Cameron. Samm sammu järel lähenen uksele, meie pilgud teineteisel.

  "Veidrik, lahku," sosistan telefoni ning tõmban kardinad ette. Cameron naerab lõbustatult telefoni; ma võin läbi kardinate ette kujutada tema nägu. Katkestan kõne ning viskan telefoni tagasi lauale. Sulgen televiisori - tuju filmi vaatamiseks kustunud hetkel, mil nägin Cameroni. 

Tuli põleb endiselt mu öökapil ning muudab toa natuke valgemaks. Piilun välja aknast, mis paljastab meie maja taguse. Kui olen lootnud näha suvist tähistaevast ja tühja koduhoovi, siis eksin. Maja taga, suure puu vastu toetab end Cameron, kes oma pilgu mu toa aknal hoiab. Kui ta loodab, et ma teda ise ära lähen ajama, siis ta eksib.  

Temast välja tegemata otsin üles oma telefoni ning saadan Danielile lühisõnumi, sisuga SOS. Ma loodan, et ta kuuleb sõnumi saabumist...