Ma kukkusin endal ajud sodiks. Okei, nii hull see polnud, aga üpris nõme oli kõigi ees sealt püramiidi tipust alla kukkuda. Väga väga nõme.
Mu pea valutab.
Ja mul pole aimugi, kus ma olen. Ma ei julge silmi lahti teha. Ma pean julguse kokku võtma ja selle suure sammu tegema. Heh.
Ma avan silmad ja näen, et ma pole enda majas. Ja ma ei näe ühtegi inimest. Kaua ma siin olen olnud? Ma üritan natuke rohkem püsti tõusta, aga lõpetan tegevuse kohe, kui mu pea hakkab veel rohkem valutama.
Kurat küll, Hanna.
Ma olen vihane, aga rohkem ma tunnen kaastunnet, sest ükski normaalne ja täie mõistuse juures olev inimene ei teeks nii.
Ma vaatan enda ümbrust ja avastan, et olen Tyleri toas. Miks ma siin olen? Kus kõik on? Ja uuesti, miks ma just siin olen?
Ma avastan enda kõrvalt vett ja kaks õuna. Ma võtan ühe neist kätte, ettevaatlikult, et ma ei teeks endale rohkem haiget. Mul on vist peapõrutus.
Ma hammustan õuna ja krimpsutan nägu. Ma pole kunagi nii kõva õuna söönud, ja selle hammustamine tegi peale veel rohkem haiget.
Ma kuulen hääli ukse tagant ja uks avaneb. Tyler. Issand kui pikk ta näeb välja, kui ma teda pikali olles vaatan. Ma avastan, et ma vahin liiga ilmselgelt ja pööran pilgu oma kätele.
Tyler kolistab millegiga kohmakalt ja ma vaatan uuesti üles ja naeratan. Ta näeb kohmakas ja näost punane välja. Ta on nunnu. Ta on ilge nohik vahepeal.
Lily?
Tyler istub voodi äärele ja ütleb mulle:,,Tavaliselt oled sa selle ajaga oma eluloo ära rääkinud.''
Ma naeratan nõrgalt ja vastan:,,Mu pea valutab.''
,,Sul on peapõrutus. '' ütleb ta ja kehitab õlgu.
,,Ma arvan, et ma tean seda. Ma ei saa püstigi tõusta. Kuidas ma üldse siia sattusin? Kuidas võistlus läks?''
,,Mingi geenius tuletas arstile meelde, et minu majas on ainult üks voodi, mis pole narivoodi. '' ütleb Tyler ja näeb tõsiselt pahur välja. Võistluse kohta ei ütle ta midagi.
Ma naeran. Tyleri õudusunenägu, keegi tema majas.
,,Ole positiivne, vähemalt pole võõras,'' ütlen Tylerile ja võtan lonksu vett. Ma ei julge enam proovida üles tõusta.
,,Üks lamab minu ees, minu voodil,'' ütleb Tyler ja ma viskan teda õunaga. Ma pole võõras.
Ta hakkab õuna sööma.
,,Ma hammustasin sealt,'' ütlen talle ja ootan tema reaktsiooni. Muahaha.
Tyler vaatab mulle otse silma sisse ja vastab:,,Ma tean.''
Liblikad kõhus.
Mul tuleb naeratus näole ja ma kirun ennast mõtetes. Kuidas ta saab alati selline olla? Nii armas ja nii... vastupandamatu. Ta teab alati, mida öelda.
Ma vaatan kavala naeratusega, kuidas ta sööb, ainult et teda ebamugavasse olukorda panna. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda tahan. Et näha teistsugust tema, aga ta pole isegi häiritud.
,,Oli kõva ka?'' küsin Tylerilt ja mõtlen, et kuidas ta suutis selle kõva õuna ära süüa. Müstika.
Tyleri silmad lähevad suureks ja ta punastab. Ta terve nägu on punane. Issand jumal, mis juhtus? Kas tal läks kurku või midagi?
,,Umm... ei... eee.... Tähendab, miks sa midagi sellist peaksid küsima, mis sul viga on?'' küsib ta rõvedust täis näoga ja ma näen, et ta tunneb ennast ebamugavalt. Mingil põhjusel on ta ka vihane. Miks?! Mis tal viga on?!
Aga tal on ikka nägu nunnult punane ja ma andestan talle.
Ja siis ma mõistan. OH MY GOD. OH MY GOD. OH MY GOD.
Ära mõtle sellele.
Ära naera.
Ära naera, Lily.
ÄRA AINULT NAERMA HAKKA!
OOPSIES.
,,Bwhahahahahahahahahahahahihihahahaha...'' naeran ma seal Tyleri voodis ja mind isegi ei huvita, kuidas mu pea naermise pärast valutab ja et ma näen välja nagu lämbuv kajakas.
Tyler vaatab mind imeliku pilgu ja kaastundega, mis ajab mind veel rohkem naerma.
,,Ma ei mõelnud... seda. Ma mõtlesin, et kas õun oli kõva,'' seletan Tylerile ja ta ei näe vähem vihasem välja, aga ma näen kergendust. Tahaks nii väga teada, mida ta mõtleb praegu.
,,Sa hirmutad mind vahepeal, aga damn...''
Ma hakkan uuesti naerma.
,,Muide, sa pidid mulle ütlema, kui sa arsti vajad või midagi sellist, ma ei kuulanud väga tähelepanelikult,'' ütleb ta ja vaatab mulle uurivalt otsa.
,,Okei, tänks, aga miks just sulle? Ma ei saa aru, süüdista selles mu peapõrutust,'' ütlen talle ja jälgin telefoni, mille ta voodi keskele viskab. Ta läheb kapi juurde.
Ta vaatab korraks kulmukergitusega minu poole:,,Arstile jäi kuidagi mulje, et ma olen su poiss-sõber, palun ära lase sel enam juhtuda, veel parem, ära kuku kuskilt kõrgelt ennast surnuks,'' ta peab väikest pausi ja siis ütleb:,, Ma löön su maha muidu.''
Lollakas.
Tyler läheb vannituppa ja paneb ukse kinni.
Ja üldsegi, poleks ju nii hull minu poiss-sõber olla?
Ta läheb vist dušši alla. Jumal tänatud, et ma püsti ei saa tõusta.
Bwhahahaahahihihahah. See oli nali. Aga tõsiselt, ta läks dušši alla, ma kuulen.
Püsti tõusmisele mõeldes ma proovin uuesti püsti tõusta. Ma ei saa ju siia võõrasse voodisse igaveseks lamama jääda. Ma üritan võimalikult ettevaatlikult püsti istuda.
Ja uskuge või mitte, ma istun hetkel sirge seljaga voodi ääre peal.
Wohooo, edusammud.
Aga valus on ikka. Appi, millal see küll üle läheb?
Tyleri telefonis käib plõnks, mis mind natukene ehmatab. Ma vaatan ta telefoni poole.
,,TYLER?" karjun ma ja kuulen, kuidas korraks vannituppa vaikus tuleb. Ta keeras vee kinni. Hehehe. Minu pärast.
,,Ausõna, kui sa tahad, et ma praegu arsti juurde läheks, siis-
,,Su telefon. Keegi vist kirjutas sulle, või ma ei tea,'' ütlen talle ja kuulen mingit aega ainult vaikust.
,,Kood on 2I2Y!" ütleb Tyler vannitoast ja paneb vee uuesti käima.
Möh?
Oota mida? Kas ta ütles mulle just oma telefoni koodi? Ma võtan Tyleri telefoni kätte ja kirjutan koodiks 2I2Y. See avanes!
Aga... see ju tähendab, et ta usaldab mind. Issand jumal. Ta usaldab mind. Ma poleks iialgi uskunud seda.
Ja tõepoolest, keegi on kirjutanud talle. Mu silmad löövad särama, kui ma näen, kes see on.
Tyler guna saa kojju tulet, ma igadsen sint.
Oliver! Kui armas! Mul tuleb naeratus näole, kui mõtlen, et Tyler oma väiksele vennale kasutaja tegi.
Ma võtan Tyleri kaamera lahti, teen sellega endast ühe lollaka pildi ja saadan Oliverile.
O: Lili kas sa tulet koos Tyleriga kojju?
Ma naeratan uuesti. Peavalu on mul täiesti meelest läinud.
T: Ei, aga Tyler on praegu vannitoas. Ta kirjutab sulle, kui ta sealt ära tuleb. Ma igatsen sind :)
O: Kas saa olet Tyleri juures? Kas taa on su printss?
Ma naeratan uuesti Oliveri teksti peale. Ta on nii armas. Ma loodan, et Tyler ei pahanda, et ma tema alt Oliveriga räägin.
T: Ma olen tema juures jah. SINA oled minu prints. :)
O: Jeee, üttle seda Tylerile kaa, ett MINA sinu pritnss olen!
Ma hakkan uuesti naerma ja vastamise asemel saadan Oliverile pildi, kus ma huuled prunti ajan.
Ma kuulen vannitoast hääli ja viskan automaatselt telefoni sinna, kus ta enne oli. Ma viskan ennast pikali, seljaga vannitoa poole. Ma panen silmad kinni.
Kuulen, kuidas Tyler vannitoast välja tuleb. Väike vaikusehetk.
,,Ma tean, et sa ei maga, Lily.'' kõlab madal hääl.
,,Nohin...norsk...norsk...''
Jälle vaikus. Ja siis ütleb Tyler:,,Oleks palju usutavam, kui sa lihtsalt nende sõnade lausumise asemel neid häälitsusi ka teeksid, tead?''
Ma pööran ümber ja hakkan naerma. Vähemalt on ta riides.
,,Oliver kirjutas sulle, küsis millal sa koju lähed,'' ütlen Tylerile ja ta nägu läheb tõsiseks. Liiga tõsiseks.
,,Ütles ta veel midagi?'' küsib ta rangelt ja isegi... ettevaatlikult.
Ma raputan pead. Ja siis krimpsutan nägu, sest mu pea hakkas selle tegevuse ajal rohkem valutama.
Tyler uurib mind ja siis küsib:,,Kas sa tunned ennast uimaselt?''
Ma vastan eitavalt.
,,Kas sa kuuled imelikult või näed kahekordselt?''
Miks need küsimused? Ma vastan eitavalt.
,,Kas sul on tunne, et sa tahaksid oksendada?''
Ma vastan segaduses eitavalt.
,,Sul pea valutab, saan ma õigesti aru?''
Mis toimub? Ma vastan talle jaatavalt ja mainin, et tunnen ennast lihtsalt nõrgana.
,,Siis sul pole hull peapõrutus, aga asi on selles, Lily, et sa kaotasid teadvuse tunniks, isegi rohkemaks. Peapõrutuse korral kaotatakse tavaliselt teadvus maksimum kümneks sekundiks. Saad sa aru?''
,,Jah, sa tahad öelda, et ma olen eriline.''
Ta ohkab ja libistab käega korraks üle näo.
,,Ma tegin nalja, Tyler. Mulle tundub, et sa tead peapõrutusest palju,'' ütlen talle ja jään vastust ootama.
See on imelik. Mul on selline tunne, et ta teab sellest liiga palju, nii palju, et oleks seda ise korduvalt kogenud. Ma tean, et see on ainult tunne ja see ei pruugi tõsigi olla, aga see teeb mind kurvaks.
Mida tema üle elanud on?
Tahaks nii väga teada, aga iga kord, kui ma midagi isiklikku küsin, siis ta... muutub imelikuks. Ma pean ettevaatlik olema ja mitte liiga palju pärima. Aah, see on raske minu jaoks.
,,Jah, ma tean.'' ütleb ta karmilt ja ma näen, et ta tahab seda teemat lõpetada.
Ma naeratan kurvalt.
Tyler lehvitab mulle. Ja ma olen uuesti segaduses.
,,Mid- miks sa mulle lehvitasid?'' küsin temalt ja saan isegi aru, et mu häälest on mu segadust kuulda. Ta vihjab, et ma ära läheksin?
Ta kehitab õlgu:,,Ma lehvitasin sulle vastu.''
Ma hakkan naerma. Tahaks praegu ta põski pigistada, n i i armas on ta praegu.
Ma sooviks iga tüdruku ellu ühte Tylerit.
,,Kuidas teistel võistlus läks?'' küsin Tylerilt ja mõtlen, et äkki peaks tagasi minema. Ma tean, et teised muretsevad praegu.
,,Ma ei tea,'' ütleb ta ja pöörab mulle selja.
,,Sa olid seal ju? Kui ma üleval olin, siis sind polnud,'' seletan Tylerile ja tahaksin, et ma näeks ta nägu ja näoilmeid. Ma tõesti võiksin igavesti ta nägu vaadata. Mulle nii meeldivad ta juuksed ja silmad ja huuled ja nägu ja...
Lõpeta, Lily.
,,Kui sa ärkasid, siis ma suitsetasin õues,'' ütleb ta ja võtab enda musta värvi telefoni kätte. Mina kortsutan kulmu tema vastusele. Mulle ei meeldi, et ta suitsetab, aga ma tean, et see pole minu asi ja ma ei saa midagi teha ka.
Tyler vaatab midagi telefonis, siis ta õrnalt naeratab ja vaatab korraks mulle otsa. Appi, ta on lihtsalt nii... armas.
Oota, aga kas see tähendab, et ta oli muidu terve see aeg siin? Minu juures? Jumal, ma loodan, et ta oli siin, minu juures, minu pärast.
Ta meeldib sulle, Lily.
Ja esimest korda ma tunnistan, ta meeldib mulle. Ja mitte sõbra mõttes. Ja ma olen siin nagu iga teine tüdruk, mulle meeldib Tyler. Nagu iga teine tüdruk. Ma ei taha olla nagu iga teine tüdruk.
Ma pikutan natuke aega lihtsalt vaikuses ja vahepeal joon vett.
,,Äkki ma peaksin minema? Nad nagunii muretsevad,'' ütlen kõva häälega, mille peale Tyler midagi ei vasta.
Okei.
Ma üritan tõusta ettevaatlikult püsti. See võttis kauem aega kui tavaliselt, aga ma sain hakkama. Peavalu on olemas, aga talutav. Õnneks, nagu Tyler väitis, hull või väga tõsine peapõrutus mul pole.
,,Tyler?''
,,Mh?''
,,Ma lähen tagasi, ma saan hakkama. Aitäh, et sa siin olid. Tõesti, aitäh,'' ütlen talle ja naeratan. Ta noogutab mulle.
***
Tüdrukud said teise koha. Nad olid nii õnnelikud. Mul hakkas endal ka parem, kui ma nägin, kui õnnelikud ja rahul nad olid.
Aga Lucy oli kindel, et nad oleks esimese koha saanud, kui nad oleksid minu pärast vähem muretsenud, ning mina lihtsalt nõustusin temaga.
Ma istun enda voodis ja räägin supermaniga. Lucy on Brandoni juures, Ash on vist Alexi juures ja Lola, tema chillib siin minu juures.
Superman118: Niiet, ma olen siin ühe asja peale palju mõelnud :)
Catwoman777: Ära ütle, et sa tahad kohtuda :DDDD
Superman118: Uhh... :I
Palun, palun, palun ärge öelge mulle, et seda ta mõtleski.
Catwoman777: Igaks juhuks mainin, et ma tegin nalja haha :DDD
Ma EI teinud nalja.
Superman118: Jumal tänatud, ma juba vaatasin, et vihkadki mind, muffin. Muide, sulle teadmiseks, just sellele ma mõtlesingi :P
SHIT.
Catwoman777: Ütlen ausalt, ma ei tea, kas ma julgen. Me oleme nii kaua siin rääkinud, sa tead nii palju asju minu kohta, mida teised mitte, tundub natukene hirmutav D:
Superman118: Sul pole põhjust karta, ausalt. Ma luban sulle, et ma pole mingi pervo.
Catwoman777: Nii nad kõik ütlevad. Haha, just kidding, ma ei karda seda, et sa pervo oled. Ma tean, et sa pole :D Lihtsalt...
Superman118: Ma usun sinusse, palun kohtu minuga. Palun. :(
Catwoman777: OI EI, sa panid kurva smaili, nüüd peab küll tulema. :D
Superman118: :(
Kas minna? Kohtuma oma kirjasõbraga, kellega ma olen aastaid rääkinud? Äkki ta pettub minus? Äkki mitte? Aga samas, ma ei saa kunagi teada, kui ma ei lähe.
Catwoman: Olgu, ma olen nõus. Millal? Kus? (Ja kui sa ütled, et öösel, kuskil nurga taga, siis unista edasi.) Paku sina aeg ja koht.
Superman118: :) :) :) :) Kuidas oleks praeguga?
***
Saate aru, SUVELAAGER on Teen Fictionis juba mõnda aega 1. kohal. Ma olen nii nii nii uhke teie üle, kes te seda raamatut loete. Nii nii nii uhke.