25. peatükk

723 81 3

Tundsin, kuidas mu süda kiiremini taguma hakkas. Ma olin juba piisavalt näinud, kuid mulle meenus, et ma ei oska ju üles ärgata. Keegi pole mulle õptanud minu „oskuste“ taltsutamist. Õnneks ma kaua ei pidanudki ootama, kuna keegi hakkas mind raputama.

„Kas ta magab?“ kuulsin Theo üllatunud häält.

„No kust mina tean,“ pomises Melany „äkki ta minestas? Äkki tal hakkas halb?“

Raputused läksid tugevamaks, kuid ma ei suutnud ikka veel silmi avada. Ma nagu nägin ikka veel seda unenägu edasi Carlosest, Seanist ja Marcist. Ühel hetkel tundus mulle, et ma ei saa hingata ning hakkasin hingeldama. Avasin lõpuks silmad.

„Noh, oli ka õige aeg uinakut teha,“ sõnas Theo. Kuigi oli ikka veel pime öö, võin vanduda, et nägin, kuidas ta silmi pööritas ning käed rinnal ristas.

„Ega ma seda uinakut ei teinud sellepärast, et ma väsinud olin,“ vastasin solvunult ja kissitasin poisile silmi.

„Mille pärast siis? Sammal tundus pehme ja tahtsid lihtsalt jalga puhata?“ küsis Melany.

Ma oleksin võinud neile väga mürgiselt vastata, kuid ma ei tahtnud tülli minna, eriti mitte praegu. See ei olnud selleks õige aeg. Ma otsustasin, et meil on siiski veel nii palju aega, et saaksin neile ära rääkida.

„Ma magasin,“ alustasin ning Theo turtsatas „sest ma näen unes vahepeal deemonite käekäike.“

„Mismõttes? Ma ei saa aru praegu,“ tahtis tüdruk täpsustust.

„No vaata, ma heidan magama, ja näen unes, mida deemonid teevad, ütlevad, kus nad midagi ütlevad ja teevad ja nii. Ma nägin Carlose viimase tüdruku hukkamist ka...“ seletasin ja tundsin, kuidas nutt kurku tuleb. See oli kole vaatepilt.

Vaatasin kordamööda Theole ja seejärel Melanyle otsa, tüdruk tuli minu juurde ja embas mind selja tagant. „Anna andeks, ma ei tahtnud ülbe olla...“

„Kõik on okei. Ma oleksin ehk pidanud seda teile varem rääkima,“ laususin pead langetades.

„Ma ei tahaks teie hellushetke rikkuda,“ ütles Theo järsult ning ma kurtsutasin kulmu, sest ta tundus täiesti teistsugune, kui muidu oli „aga mida sa siis praegu unes nägid?“

Ohkasin valjult ning tundsin, kuidas tüdruku haare lõdvenes. „Ma... Ma...“ alustasin, silmad vett täis.

„Oi ei, Sarah on..?“ küsis Melany ning tema hääl oli nutune.

„Ei, Sarah on vangis deemonite käes, aga ta seisund on kriitiline, sest ta on päris hullusti vigastada saanud, neil on Allisoni vaja, et teda terveks ravida...“ seletasin, kurgus nutuklomp.

„Aga otsime Allisoni üles ja teeme deemonitega lõhkumata vande, et nad ei tee neile viga, kui Allison seal on,“ pakkus tüdruk, kes ikka veel õrnalt minu ümbert kinni hoidis.

Vaatasin Theole otsa ootuses, et poisski midagi ütleb, kuid tema vaatas metsa, silmad kuuvalguses kilamas. Mis tal viga oli?

„See ei ole kahjuks võimalik,“ ütlesin end ringi keerates ning tüdrukule silma vaadates. „Allison on surnud.“

Melany hingas viga pikalt ja kõvasti sisse ning nuuksatas vaikselt. Vaatasin teda ning tundsin, kuidas mul üks pisar mööda põske alla veeres. Tüdruk kattis oma näo kätega. Nüüdseks olid nuuksed tugevnenud. Hetkeks võttis ta oma nüüdseks läbimärja näo käte vahelt välja ning vaatas mulle otsa:“Kas tõsiselt?“

Ma ei suutnud isegi hetkel rääkida, seepärast noogutasin vaid. Ma tahtsin enesekindla ning rahustavana mõjuda, seetõttu üritasin rääkimist vältida natuke aega.

„Seal on keegi,“ ütles Theo järsku pingule tõmbudes. Tõstsin enda pea üles, kuulamaks, kas seal on keegi. Tõesti, oli. Kuulsin mingit praksu, nagu keegi oleks astunud maas lebava oksa pooleks.

„Lähme, sinna!“ hüüdis poiss meile poolsosinal ning hakkas kiirete sammudega lõuna poole liikuma. Tõusin isegi kiirelt püsti ning seadsin sammud poisi jälgede poole, kuid ma ei kuulnud, et Melany oleks kaasa tulnud. Keerasin pea ringi ning vaatasin selja taha. Mul oli õigus olnud. Tüdruk istus maas ning nuttis lahinal.

Jooksin tema juurde, haarasin käest ning tirisin ta püsti. Hoidsin ikka veel Melanylt käest kinni ning ruttasin kaugel metsas oleva poisi poole. Kartsin, et kui lasen käest lahti, istub tüdruk tagasi maha leinama. Me pidime hetkel tugevad olema ning edasi liikuma, muidu tuleb veel laipu.

„Theo, oota!“ hõikasin poisile. Mind ei huvitanud hetkel see, kas meid luuranud isik oli kuulnud seda, ma lihtsalt tahtsin poisi lähedusse. Ma tundsin end turvalisemana seal. Pealegi, oli ta inglite trump.

Poiss ei teinud kuulmagi. Kas ta tegi seda meelega või ta oli tõesti nii keskendunud jooksmisele, et ei kuulnud mind? Üritasin talle küll järgi joosta, aga minu hoogu pidurdas Melany. Lõpuks kaotasin Theo vaateväljast.

„Kurat küll!“ vandusin vaikselt enda ette. Mu närvid olid täiesti läbi. Kas ma pidin kohe üksinda mingi deemoniga võitlema hakkama?

„Melany, jookse kiiremini!“ karjusin tüdrukule, kui kuulsin praksatusi enda kõrval nüüd. Mul oli surmahirm.

„Ma ei jaksa enam.. Ma ei taha.. Mul ei ole tuju.. Allison oli mu parim sõbranna,“ ütled Melany ning võttis oma käe mu peost ära.

„Praegu pole aega leinata, kuuled?! Sa pead püsti tõusma ja jooksma! Ma arvan, et Allison tahaks, et sa jookseksid, mitte end ka tappa laseksid. Kas kuuled mind?!“ olin ahastuses. Ma ei teadnud, mida teha, seepärast olin just tüdruku peale röökinud.

Ta silmad läksid suureks. Ma mõtlesin, et ta karjub mulle vastu või jookseb minema, kuid ei. Ta pühkis ära pisarad, haaras mul käest ning sosistas vaevukuuldavalt:„Jookseme!“

Ohkasin kergendatult. Nüüd oli väikenegi võimalus, et me jääme ellu, sest me olime siiski kahekesi.

Meie ette kerkis must suits. Kissitasin silmi, sest see oli minu esimene refleks. Mulle miskipärast tundus see lihtsalt heitegaasina ning seetõttu ei olnud ma eriti vaimustatud mõttest, et see mulle silma läheb.

„Hoia suu kinni, Melrose!“ hõikas Melany.

„Miks?“ küsisin ähkides, sest olime väga kaua joosknud ning tegime seda siiani.

„See on Dahlia,“ seletas tüdruk teise käega oma suud kattes „Kuna ta on deemonite trump, on tal väga suured võimed. Ta põhimõtteliselt ilmub nii. Kui sa seda sisse hingad, siis ta saab sinu üle võimu. Sa oled nagu tema marionett. Ta võib teha kõike, mida ta tahab, kasvõi sind ära tappa. Kuigi põhimõtteliselt on tükike teda sinu sees ning sinu tapmine oleks tema jaoks ka natuke valus, aga siiski, ta oleks selleks suuteline.“

Noogutasin tüdrukule ning jooksime edasi. Puiklesime puude vahelt ning üle kändude edasi. Ühel hetkel komistas Melany millegi otsa ning kukkus ninali.

„Tule püsti, jookseme!“ karjusin talle kätt andes ning musta tossu enda ümber jälgides.

„Oota, see on...“ alustas tüdruk mingit asja maas katsudes.

Läksin lähemale ning heitsin sellele pilgu. „...Allison.“

Inglid ja deemonidRead this story for FREE!