✴✴Ma lihtsalt ei oska✴✴

1.1K 167 38

Tundes valu oma alakõhus avasin kiirelt ka oma silmad. Algul ei keskendunud ma üldse ruumile, kus viibin vaid justnimelt oma kõhule.
Valu oli tugev nagu lööks mind keegi oma jahinoaga...tegelikult pole ma ju sellist valu tundnud niiet ärge parem küsige miks ma seda noa soga nüüd ajan.

"Te olete ärganud?" küsis äkki üks naine ja sammus mulle naeratades lähemale.
Riietuse järgi võin kindlalt väita, et ta on arst, seega olen ma haiglas?

"Miks ma siin olen?"

"Oodake ma kutsun teie sõbra"

Sõbra? 
Ei noh aina hullemaks läheb. Vaatasin hetkeks veel enda ümber ringi, kuniks kuulsin juba Lukase häält.

"Barbara? Kõik hästi? Ma tõin sulle teed"

"Ma ei saa nüüd küll enam mitte, kui millestikist aru" vaatan ma teda ikka veel üllatunult ning ootan juba ta seletusi.

"Noh eile sa, kui läksid pesema siis hõikasid mulle, et sul on vist halb. Jooksin kiiruga sinuni, kuid avastasin su põrandalt.
Tõin su haiglasse ja..."

"Ja? Edasi!" kiirustan ma ta rääkimisele kaasa. Kurat, kes jätaks jutu kõige tähtsama koha peal poolikuks.

"Ja noh...arstid tegid sulle terve öö mingeid uuringuid, alles hommikul sain teada, et... Sain teada, et oled rase."

Lukase POV
Lõpetasin just oma jutu, kui Barbara järsult täiesti valjult naerma purskas.
Ma ei osanud isegi sellele reageerida, vaatasin teda ja tundsin oma südames valu.
Ta sai haiget. Barbara poleks selleks valmis, ta teab seda ka ise.

"Rase? Mina? Hea nali mees" sõnab ta ikka veel naerdes, kuid äkitselt muutub see nutuks.

"Palun ära ütle nii...ma ei ole ju rase? Ma ei taha teda, ei taha Lukas!"

"Ma tean. Ole rahulik" ütlen ma Barbarale üritades teda lohutada nii palju, kui veel saan. Istusin vaikselt ta voodile ja tõmbasin ta oma embusesse. Barbie pistis oma pea mu käte vahele ja lasi oma pisaratel lihtsalt voolata.

4 päeva hiljem
"Pane oma asjad siia, see oli ikkagi ju su tuba" sõnab ema ja jätab mind siis oma kunagise toaga tutvuma.
Jah, ma kolisin vanemate juurde tagasi. Ma ei suudaks kogu selle asjaga üksinda toime tulla, pealegi ma ei taha seda last, kuid ema ütleb, et peaksin sellest enne ka Rometiga rääkima. Vastus on ju selgemast selgem, ma ei usuks eales, et Romet seda last omakski tunnistaks. See tuleb hävitada.

Kohvrid lahti pakitud otsisin välja oma telefoni.

Mina: "Hei?"

Lukas: "Jõudsid kohale?"

Mina: "Jah. Lukas..."

Lukas: "Juhtus midagi? Barbara sa võid ju mulle rääkida, eks?"

Mina: "Ah ei, pole midagi. Ema kutsus sööma. Ma siis...lähen"

Lukas: (ohkab)

Süüa tahaks küll, kui nüüd aus olla.
Ajasin end oma voodilt püsti ja suundusin köögi poole. Tavaliselt askeldab ema ju seal.

"Oh. Kullake tahad süüa?" küsib ema kohe rõõmsalt, kui mind silmab ja näitab mulle juba potis veel auravat pastat.

"Mhm"

Ema ulatas mulle kapist ka taldriku ning siis tõstsin ma sinna pastat kohe kuhjaga. Mida? Mu kõht on nii tühi+see pisike seal ootab juba samuti oma toitu.
Jälle jõuan ma oma mõtetega selle titeni. Tore!

Mis mina teha saan, et ma teda ei taha? Jah ma saan aru, et ta on siiski ju minu laps ja nii aga ma pole selleks valmis. Ma ei oskaks talle isegi ema olla, ükski laps ei sooviks endale sellist ema nagu mina oleksin. Ma lihtsalt ei oska.

Hiljem
"Aitäh!" tänan ma ema juba vist viiendat korda selle imelise toidu eest ning kobin siis lõpuks oma tuppa tagasi.
Sinna jõudes viskun ma koheselt end oma pehmesse voodisse pikali ja...oot! Pehmesse? See oli just kivikõva!
Hõõrusin valust oma tagumikku ja ajasin end uuesti sealt püsti.

Voodil ei olnud midagi. Imelik...
Kui olin teki sealt ära tõmmanud avanes mulle veider vaatepilt. Kivid? Mis kurat siin majas toimub?

"Miaaa!"

"Kohe" hõikab ta mulle ülevalt vastu ja sammub trampides juba treppidest alla. Ta tuba on muideks kolmandal korrusel ja tegelikult on see äärmiselt ebaaus. Ma olen siiski ju vanem! Oh okii...vahet pole.

"Mida?" lausub ta mulle tüdimusega otsa vaadates ja pühib veel uniselt oma silmi. Seepeale osutan ma käega oma voodile, kus asuvad need imelised kivid.
Mia nägu tõmbub hetkeks kahvatuks, kuid siis hakkab ta naerma.

"Ups. Need on kindlasti Sandra omad. Kui ta siin oli, siis käisime rannas ja ta korjas sealt tohutult neid ümaraid kive kaasa. Ullike nuh. No ja ta vist nagu jättis need siia?"

"Sandra? Graysoni sugulane?"

"Jah, kes siis veel? Muide sa võid need ära visata!" sõnab ta mulle veel lahkudes ja jookseb juba üles tagasi. Kurat. Mina pean siin teiste paska koristama, pealegi kes topiks kivid voodisse???

Ohkasin, kuid hakkasin neid siiski üksteise järel mingisse ämbrisse laduma, et need hiljem kuhugi välja ära viia. Mind segas aga telefon, jah see just heliseb. Pean vastama? Õhh...okei.

Romet: "Hei? Barbara, kas me saaks rääkida?"

Mina: "Jah, kuid ära mitte loodagi, et ma sulle andeks annan. Mul on sulle hoopis üks kohutavam uudis"

Romet: "Kohvikus või tuled siia?"

Mina: "Ma olen tunni pärast sinu juures"

Eem...ups, et see osa nii lühike aga ma lihtsalt pidin selle siit lõpetama😂
Igastahes, kas tahaksite uut osa homme(see oleks umbes sama pikk ma arvan) või ülehomme?(see oleks arvatavasti pikem😂)
Jep ma tean, et ma ajasin just mingit ufo juttu, kuna see on vist segane aga jh👽😏👽omg ma jään parem vait.

Oot tegelt mitte!😂
Uus osa tuleks 70 votega!💗
Votege nüüd ma tahan juba kirjutada lol😂😂 Agaaaa tegelt ma täiega tänan, et te seda raamatut loete(kallistan teid pooleks😊) ja kommenteerige siia alla ee...mõni hea film/sari! (⬅Ilmselgelt suren igavusse praegu)

Ps! Ma väga vabandan eelnevate veidruste pärast, kuna arvatavasti olin ma küpsistest laksu all(ärge neid parem sööge😂)





Teistmoodi Tüdruk ✅Read this story for FREE!