◇◇Vanad tuttavad◇◇

1.4K 139 16

"Oo...mida ma kuulen, kas tõesti on mu väikevend kellegi ära sebinud?" muigan ma Barbarale otsa vaadates. See muie oli õel, et te teaks.

Barbie pov

Äkitselt kostus kusagilt samme ja meie ette ilmus ei keegi muu, kui Lukas isiklikult.
Enne kui ma isegi talle tsau jõudsin hõigata tuli ta näole õel muie, millele järgnes lause, mida ma ei oleks eales oodanud.

"Oo...mida ma kuulen, kas tõesti on mu väikevend kellegi ära sebinud?"

Ma ei suutnud seda uskuda. Nüüd ei püsinud ka minu suu enam kinni, mind isegi ei huvitanud, et nende vanemad mind samaaegselt pealt vaatasid.

"Nojah...oled ju kuulnud, et noorem on alati parem, kui vanem...ehk osavam" muigasin ma talle vastu ja naeratasin ta emale siis veidi piinlikult.
Õh loodan, et ta aru ei saanud, mida ma selle all mõtlen. Okei. Vaikus. Ta sai aru?

Kurat...

Mul hakkas nüüd ikka mega piinlik.Appi!
Krigistasin hambad kokku ja proovisin kähku midagi välja mõelda.

"Kartul?...keeb üle" laususin märgates, kuidas vesi pliidile voolas. See oli ainus, mida ma suutsin.

"Oih, oih issand William anna mulle paberit!" kiljatas äkitselt Lukase ema oma mehele.
Vähemalt sai see kartul nüüd mu üleliigse tähelepanu endale. Noh, seda siiski osaliselt, kuna Lukase pilk seisis kui kivistunult ikka veel minu peal.

On ikka veidrik. Ajasin oma puusad käima ja kõndisin sealt uhkelt minema.

Hiljem
Jep me oleme Miaga ikka veel siin Forbeside juures, kell on tegelikult juba pool kaksteist niiet oleks justkui aeg koju minna.

Kõige jubedam aga on see, et Mia tahab siia ööseks jääda. Neist said Sandraga järsku lausa parimad sõbrad, mis on talle hea aga mulle halb. Halb miks?
Mis te ise aravate loogiline, et kokkupuuteid Lukasega tuleb tänu ööseks jäämisele rohkem.

"Grayson me mõtlesime, et läheme tädi ja Pauliga peole...noh isa loomulikult ka, saate siis noored oma ette olla ja ärge meid ootama jääge" sõnab Sirle. Graysoni ja Lukase ema, kui te veel aru pole saand.

Grayson noogutab veel emale pead ja tuleb siis minu juurde istuma.

"Lähme tuppa? Siin on jahe"

"Olgu" sõnan talle vaikselt vastu ja äkitselt tundsin ka, kuidas ta soe käsi minu ära külmunud käest kinni haaras.
See tunne oli isegi hea. Seda vaid seniks, kuni märkasin diivanil amelevaid Lukast ja Hannahit.

"Oi tsau! Te olete paar? Niiii nummi!" hõiskas see blondie nüüd sealt diivanilt püsti karates.

"Mitte veel päris" lausus Grayson selle peale kõhklevalt ning tõmbas mind samuti tugitooli, kuhu ta istunud oli.

Terve see aeg, mil seal itusime ja filmi vaatasime jõllitasin ma Lukast. Muide tema mind ka. Tema pilgus oli see teatud kadedus, kuid samas ka viha.
Ma lihtsalt ei taju, mis tal plaanis on.

"Mida?" podises ta äkitselt vaid oma huuli liigutades.
Mu süda oleks talle vastanud, et tule siia ja suudle mind, kuid mu aju otsustas hoopiski teisiti. Toetasin pea Gray õlale pugedes talle veelgi rohkem kaissu, mitte et ma õudukaid kardaks. Seda ikka selleks, et Lukast kiusata.

Nüüd istusime Grayga siin juba üksi, kuna Lukas otsustas vist mulle tagasi teha. Ta ajas Hannahi oma väikeste suudluste ja näpistustega lausa pöördesse, kuniks see blondie tahtis seda üleval toas jätkata.
Kõige toredam on aga see, et minu magamistuba asub otse Lukase toa kõrval. Milline vedamine eks? Märgake sarkasmi.

Hea, et Sandra ja Mia telki otsustasid jääda, keeraksin ka ise heameelega end nende kõrvale magama.

"Head ööd!" hõikan veel Graysonile ja avan oma toa ukse. See tuba oli üllatavalt suur ja üleni valge vaid kardinad ja voodipesu olid türkiisrohelised.

Võtsin siis oma teksad ja pluusi seljast ning vahetasin need ühe musta särgi vastu, mille Grayson mulle andnud oli. See lõhnas ikka veel tema järele.
Kas ma juba ütlesin, et mul tuleb täna üks magamata öö? Vist jah...

Haarasin kotist veel oma kõrvaklapid ja panin muusika mängima. Uh palju parem.

Kell 02.38
Tuterdan just vetsust tagasi oma tuppa, kui äkitselt keegi mulle vastu kõnnib. Jep see on Lukas, isegi pimedas suutis ta mind oma pilguga sulatada, kuidas ta seda küll teeb.
Riivasin teda meelega, et teda veelgi rohkem õrritada. No vabandust, mul juba lihtsalt on selline iseloom.

"Miks sa seda teed?" küsib ta mind jõuliselt vastu seina surudes.

"Mida?" sõnan hingeldades, kuna ta haare mu kaela ümber lausa poob mind. Pigistan silmad valust kinni ja koheselt laseb Lukas ka must lahti.

"Anna andeks...m-ma ei tahtnud haiget teha" palub ta nüüd vabandust ja lööb paar korda käega vastu seina. Mitte tugevalt, pigem nagu toksides. Teen seda isegi, kui olen hirmul või veidi vihane.

"Barbara kas sa tõesti armastad Graysoni?" küsib Lukas kõhklevalt.

"Jah" lausun ma kiirelt. Tegelikult meeldib mulle Lukas, ma vajan teda iga hetkege aina rohkem ja rohkem aga seda tean vaid minaise.
Lukase näos oli näha pettumust, jah ma oleksin tahtnud talle öelda, et ei ma armastan sind. Ma ei suutnud.
Ma isegi ei tea, kas see on armastus või mitte, ma pole ju kunagi kedagi päriselt armastanud. Olen vaid mänginud poiste südametega...seda teen ka praegu, nagu näha on neist ühe oma mu ees murdumas.

Kõndisin sealt sõnagi ütlemata minema ja viskasin end lihtsalt voodisse pikali. Ma tahaksin kõik lihtsalt unustada ja tunda end vabalt.
Oot...aga see on ju võimalik!
Äkitselt tuli mul meelde Nikolas, mees kelle käest saab kõike, mida vajan.

Riided seljas hiilisin majast välja, sõitsin otse linna kõige pimedamasse ossa. Siin ei põle ühtki tuld, kõikjal on kõhe justkui oleks kõik siin väljasurnud.

Lõpuks jõudsin ma ainsa maja ette, mille tuled põlesid ning kust kostus vali muusika. Muigasin vaikselt tuletades meelde vanu aegu, mil käisin ka ise siin suhteliselt igapäevaselt.
Need ei olnud mu elu just kõige paremad ajad, kuid vähemalt sain tunda end vaba ja õnnelikuna, keegi ei saanud mulle midagi keelata ega ka etteheita.

Uksel seisis suitsu tegev Adam, mu ammune sõber.

"Ou...keda ma näen, kas tõesti Barbie?" muigas ta mind kallistama tulles.

"Mina, mina. Kus Nikolas on?" asusin ma koheselt asja juurde.

"Üleval. Tahad näitan?"

"Oleks hea!" sõnan talle nüüd järgnedes. Trepist üles minnes kohtan veel paari tuttavat, kelle pilk ei paistnud just kõige selgem olevat. Ju siis on laksu all.

Äkitselt jäime me seisma. Adam viitas käega uksele, millest ma koheselt ka sisse astusin.
Ups. Oleksin vist pidanud ikka koputama.

"Lora mine, jätkame hiljem!" ehmatas Nikolas ja saatis neiu, kes just ta asja kallal oli olnud minema.
Seejärel tõmbas ta oma püksiluku kinni ning sammus naeratades minu poole.

"Keda ka üle kahe aasta näha on?" sõnas ta mulle otsaette ühe sõbraliku suudluse andes.

"Ja sina oled ikka veel oma vanade kommete juures?"

"Ikka, ikka aga miski painab sind. Räägi ära!" lausub Nikolas mind kamina juurde tõmmates ning süütab siis oma sigari.

See osa võib veidi segane olla, kuna kirjutasin seda mingi poole nelja ajal öösel aga loodan, et teile siiski meeldib😏
Uue osa jaoks ma vote ei kogu vaid jah...see lihtsalt ilmub millalgi😂
Aga siiski ärge jätke votemata, kuna nende abil saan vähemalt teada, kas teile see osa meeldis ;)

Olete kallid💋
Lisetetehh

Teistmoodi Tüdruk ✅Read this story for FREE!