Ilmapoiss

1.

Ma torman väravast läbi, üle murulapikese ja jään hingeldades ukse taha seisma. Hakkan seljakotist võtmeid otsima, leian need üles ja keeran ukse lahti. Vanemad on tööl, seega olen üksi majas. Jooksen ruttu enda tuppa, vahetan kooliriided trenniriiete vastu, mis ma juba hommikul valmis panin, ning kihutan kööki. Avan külmiku ja tšekkan külmkapi sisu üle: munad, või, piim, vorst ja juust. Mingisugused toidujäägid. Ja muidugi igasugused valmistooted nagu võileivad ja salatid ja muu selline kraam. Haaran ühe võileiva, pistan selle kotti, kallan pudeli vett täis ja lahkun kodust. Keeran ukse lukku ja hakkan alla minema, vaadates samal ajal kella: mul on veel 4 minutit jäänud! Sprindin bussipeatusesse ja hüppan bussile. Ning alles nüüd avaneb mul võimalus hinge tõmmata.

Istun vabale istekohale ja üritan hingamist taastada. Loksun bussis ja mõlgutan mõtteid: kuidas Abby Dobermann, mu parim sõbranna, täna kooli suusavõistlusel esimese koha sai ning mina sellepärast üksinda trenni minema pean. Tegelikult on see irooniline, sest Abby oli see, kes mind trenni hakkas vedama. Ta veab mind igale poole mujale ka kaasa nagu reisid, peod ja festivalid. Ja mina lihtsalt lähen temaga kaasa.

Samamoodi oli ka selle trenniskäimisega. Ühel päeval ütles ta:"Sa peaksid midagi selle punu vastu tegema." ja kutsus mind trenni. Alguses olin nagu algajad ikka, kui neil pole üldse motivatsiooni: ma ei taha, ma ei viitsi, ma olen väsinud ja ma ei jaksa. Kuid Abby, va põrguline ei andnud alla ja helistas niikaua, kuni ma tulin temaga trenni.

Nüüdseks on trenni tegemine mulle meeldima hakanud ja seepärast lähengi ma praegu vabatahtlikult trenni. Väljun bussist, kõnnin spordiklubini ning ulatan valvelaua tädile kiibi.

"Palun, Biànca Vesk, teie võti."

"Aitäh."

Küll mind ajab see naine närvi. Ta loeb ekraanilt nime maha, kui on seda kiipi piiksutanud. Eriti nõme on see siis, kui seisad järjekorras. Kogu järjekord saab teada sinu nime, mis neil kohe muidugi meelest läheb, kuid ikkagi on ebamugav. Mõnikord hakkab ta isegi juttu ajama, kuid seda teeb ta õnneks ainult harva ja siis, kui järjekorda pole.

Suundun riietusruumi poole ja vahetan riided ära. Mul hakkab spinningu trenn ja ma ei viitsi sinna minna. Kuid mõnikord sa lihtsalt pead selliseid asju tegema, mida sa teha ei taha. Nagu näiteks WC-poti puhtaks küürimine. Lähen spinningu saali, valin endale trenažööri ning sätin endale paraja kõrguse.

Pärast trenni otsustan veel paar kilomeetrit joosta, et tasa teha, mida ma eelmine kord ei jõudnud , sest ma pidin keemia kontrolltöö jaoks õppima. Valin endale jooksuraja, asetan veepudeli sinna kõrvale ja valin endale muusikat. Astun jooksurajale, kõrvus üürgamas Bruno Mars ning hakkan jooksma. Jooksen paarkümmend minutit süvenenult, suusavõistlusi uuesti läbi elades ning ümbritsevat maailma ignoreerides. Meenutan ergutamist, kui Abby ja teised klassikaaslased mööda sõitsid, rõõmu, kui Abby esimesena finišisse jõudis ning juubeldamist autasustamisel. Oma meenutustes olin just Abbyt kallistamas, kui mu pilk midagi treeningsaali aknapeegelduses riivas. See midagi oli kuidagi rahutuks tegev ning ma pidin seda tähelepanelikumalt silmitsema. Ma nägin teda. Õigemini tema peegeldust. Ma oleksin äärepealt komistanud, pöörates kontrollima, kas see on ikka tema. Seal ta oli, valged juuksed ja külmad, heledad silmad, kuid see nägu... Nägu polnud põrmugi muutunud.

Ma tunnen, et pean jooksmise lõpetama. Võtan veepudeli ja hakkan rahulikult saaliukse poole minema, püüdes mitte tähelepanu äratada. Eriti mitte tema oma. Uksel pööran veel korra ringi, et vaadata, ega ta mind ei märganud. Teel riietusruumi saadan Abbyle sõnumi:

"kle viitsid trenni vastu tulla?" ning peaaegu kohe tuleb vastus: "juba teel".

Ma tunnen kergendust, sest kui Abby minuga koos on, ei ole mul midagi karta. Mul on kuskil 10 minuti ringis aega, kuni Abby siia jõuab. See tähendab, et jõuan riideid vahetada ja juukseid föönitada, kuid duši alla minna ma ei jõuaks. Vahetan riided ära ja föönitan juuksed. Lahkun riietusruumist ja lähen valvelaua poole, kus Abby juba ootab. Ta tõuseb naeratades püsti ja hakkab juba minu poole tulema, kui sõrme tõstan, et ta ootaks ning ta jääb seisma. Vahetan võtme kiibi vastu ja kõnnin tema juurde. Abby näeb kohe, et midagi on valesti: