Suvelaager

24

,,Ahh?! Tyler? Mida sa teed?" karjusin talle järgi. Märkasin, et oli natuke hämaramaks jäänud.

,,Ma jätan hetkel orienteerumist pooleli ja teen midagi "lahedat"," hõikas ta minu poole vaatamata ja kõndis edasi.

,,Nalja teed!? Sa ei tohi!" karjusin talle ja hakkasin nüüd kartuses üksinda jääda tema poole sörkima.

Nüüd ta jäi seisma.

,,Ise ju pakkusid. Mis sul nüüd viga?"

Kas ta mõtles seda tõsiselt?

,,Ma ei mõelnud seda tõsiselt, me ei tohi lihtsalt pooleli jätta..." ütlesin talle.

,,Äkki sa peaksid vahepeal tõsiselt mõtlema, tuleb kasuks,"

Hähh. Mul muud üle ei jäänud. Ma sörkisin ta kõrvale.

,,Mida me nüüd teeme?" küsisin temalt väikse naeratusega.
Ta on vahepeal ikka natuke sallitav.

,,Me teeme nüüd 'midagi lahedat', watch and learn, baby face,"

Ma purskasin naerma. Baby face. Tõsiselt? Kas Tyler just ütles seda?

Ikka veel kõkutades, laususin:,,See oli lame,"

,,Oli jah," vastas ta madala häälega ja ma jälgisin, kuidas ta terav lõuajoon selle peale liikus.

Me kõndisime terve tee vaikuses. Mul polnud aimugi, kuhu me suundusime. Kui me kohale jõudsime, mu silmad läksid suureks.

Oli hämar, aga ma sain aru, mille juurde ta mind toonud oli. See oli logu, roostes, kõrge tornike. Millel oli ka redel.

,,Eieieiei, mina selle otsa ei roni, mitte kunagi!" Ma ei oskaks nimetada ühtegi inimest, kes sinna oleks nõus ronima.

-----------------

,,Ma ei suuda uskuda, et sa mind seda tegema panid," ütlesin Tylerile. Mu süda puperdas meeletult, ma olin kindel, et isegi Tyler kuulis seda.

Ma ronisin koos Tyleriga, mina ees, sellest ohtlikust, roostes ja logust redelist üles, mis oli torni külge kinnitatud.

,,Kuulsid? See kriiksus?! Omaigaad, me saame surma, me ei-"

,,Jää vait, Lily,"

Ma tõesti kartsin ja tema käskis mul vait jääda?

,,Ega seal üleval ei kõigu?"

,,Rahune maha, ei kõigu," kordas ta, seekord leebemalt.

Ma polnud kordagi alla vaadanud. Ma teadsin, et kohe me jõuame tippu ja ma ei pea enam ronima. Appi, ma pean pärast alla ka tulema. Hell NO!
Enne ma jään pigem sinna üles ja suren nälga.

Sa oled lihtsalt dramaatiline, Lily.

Redeli osa sai otsa ja ma ronisin ettevaatlikult, süda puperdades, sirge pinna peale. Tyler tuli minu järel.

Ma seisin seal kivistunult. See torn oli kõrgemal, palju kõrgemal, kui ma arvasin.

,,Tyler. Sa. Ütlesid. Et. See. Ei. Kõigu,"

,,Vabandust, ütlesin või?"

,,Ausõna, kui me elus alla jõuame, siis ma kägistan su ära,"  ütlesin talle läbi hammaste. Ta ei teinud minust välja.

,,Vaata, kui logu see on, mul on tunne, et me kukume siit iga hetk läbi," sosistasin talle. Ma istusin ettevaatlikult maha ja Tyler tegi sama.

,,Mhmhm... ja vaata nüüd, kui ilus siin on. Rahulik," ütles ta ja ma märkasin, kuidas ta silmad särasid. Oli juba pimedaks läinud, ja ta silmad nägid süsimustad välja.