Lifesaver [Michael Clifford - eesti k.]

e s i m e n e

Istusin nagu tavaliselt mereääres kivil. Pisarad veeresid mööda põski. Vaatasin kaugele süvenedes merele.

Mul on kõigest nii kõrini. Kool, kodu. Kus ma ka poleks, suudetakse mu elu põrguks teha.

Vaatasin maha. Seal olid jälle klaasikillud. Samasugune hullumeelne mōte tuli mulle pähe nagu esimesel korral.

Kuigi mu vanad armid polnud veel paranenud, sirutasin ikkagi käe klaasikillu järele.
Kuid kellegi käsi napsas klaasikillu maast enne mind.

Vaatasin üles. Seal oli see sama poiss.
"Sa ju lubasid mulle." lausus poiss.
Ma vaatasin maha.
"Ma pole ju midagi teinud." pobisesin siis.
"Aga sa tahtsid teha." ütles poiss.
"Kes sa üldse oled selline et omast arust minu mõtteid loed?!" raevusin ma hetkeks kuid rahunesin kohe.
"Michael." lausus poiss, aga minule otsa vaatamise asemel olid tema silmad suunatud merele.
"Ashley." ütlesin ma ning pöörasin ka oma pilgu merele.

Vihma hakkas sadama. Ma pöörasin pilgu tagasi poisile kuigi tema silmad olid ikka merele kleebitud. Ma vaatasin kuidas poisi teksajakk märjast tumedamaks muutus.

Meie vahel oli pikk vaikus.

"Miks sa siin oled?" küsisin ma viimaks. Poiss pööras oma pilgu minule.
"Et sind aidata." vastas poiss.
"Miks sa mind aitad?"
Poiss vaikis.

"Ma peaksin minema hakkama." lausus poiss minu küsimust ignoreerides. Ta hakkas ilma hüvasti jätmata mööda rannajoont kõndma.

Vaatasin uuesti merele. Lained hakkasid kõrgemaks minema. Vist tuleb torm.

Ma pöörasin pilgu uuesti sinna poole kuhu Michael mõned sekundid tagasi oli kõndinud.

Aga poissi polnud enam seal.