0.1

632 41 7
                                    

Kõndisin pimeduses.

Kui pea iga teine noor oleks olnud hirmul sellest pimedusest, siis mitte mina. Ma naudin seda, sest see on minu jaoks ainuke asi, mida saan selles maailmas usaldada.

Olin möödumas hämarast tupiktänavast, kui nägin midagi, mida poleks pidanud.
Ta seisis seal. Seljas välja sirutatud tiivad.

Mu hing jäi kinni.

Ma seisin keset seda tänavat just kui tumm.
See pilt võttis mind jalutuks.
Tiivad olid võimsad.
Need oli veripunase alatooniga, kuid muidu musta värvi ning hiiglaslikud.
Aga siis juhtus midagi, mis pani mind kahetsema, et jäin teda vaatama.
Ta pööras oma intensiivse pilgu minule. Võisin vanduda, et tundsin kuidas ta pilk sööbis mu hinge põhja.

Kuid silmades - mis tundusid algul veatud - oli miski valesti. Need olid kuidagi tühjad. Katki. Täis pettumust.
Ta silmadest käis läbi valusähvatus enne kui ta pilgu minult pööras.
Võib-olla lootis ta leida sealt seismast kedagi teist. Mu peas oli tuhandeid küsimusi.

Mida põrgut?! Tiivad?! Mis värk nende silmadega on?!

Kuid siiski suutsin ma küsida midagi, mida ma isegi poleks tegelikult mõelnudki küsida. See lihtsalt plahvatas minust välja.

,,Miks?"

Ta pööras oma pea tagasi minu poole ning vaatas mind uurivalt.

,,Mis miks?"

Vastasta, silmis kõigest see sama tühjus.

,,Miks su silmad nii katki on?"

Ta kallutas oma pead veidi küljele. Tundus nagu ta mõtleks millegi üle pingsalt järele.

Nojah, ega iga päev just keegi vist sellises situatsioonis midagi säärast ei küsi.

,,Tead, sa oled esimene inimene kes ei jookse ära ega karju mind nähes," ütles ta, rõhutades kahtlaselt sõna inimene.

,,Ja mis ma peaks selle teadmisega tegema hakkama?"

,,Oleneb mida sa teha tahad."

,,Ausalt öeldes ei tea ma isegi."

,,Kes sa oled?"

,,Tegelikult peaksin seda mina sinult küsima, aga eeldades, et sa niikuinii ei vasta, - vähemalt ausalt mitte - siis polnuks sellel erilist mõtet. Ja kui sind tõesti huvitab, siis kutsu mind lihtsalt Sky'ks."

,,Huvitav. Aga mis on su päris nimi?"

,,Risky."

Järgmine hetk oli kuulda politsei sireene ning sama äkki kui sireenid olid alanud, oli kadunud ka tiivuline, kui nii saab öelda. Alles nüüd mul meenus.

Kurat! Ma ei küsinud ju ta nime!

Tusaselt hakkasin taas edasi kõndima, kuni keegi minu seljatagant hüüdis mind.
Seisatasin, kuid ei pööranud ümber.

,,Sky!"

Kuuldes hüüet uuesti, otsustasin siiski ümber pöörata. Tegin aeglase pöörde ning seisin jälle silmitsi temaga. Kuid seekord polnud tal tiibu, vaid nägi välja nagu iga teinegi inimene siin linnas.

Võib-olla kõigest veidi nägusam.

,,Miks sa tagasi tulid?" küsisin, sest ma olen ju inimene nagu iga teinegi.

Ma ei leidnud põhjust, miks ta siin üldse seisma peaks.

,,Sest siin on ohtlik."

Ja hakkabki pihta. Nagu igas kuradima filmis, raamatus ja seebikas!

KATKIWhere stories live. Discover now