0.8

207 22 2
                                    

Põhjus miks ütlesin need sõnad oli see, et mu peas vormis juba plaan kuidas välja saada. See kujuneb küll raskeks, aga ükski asi ei ole minu jaoks võimatu. Lorenzo kõndis minu taha, avas käerauad ja samuti ka jalad. Tõustes kuulsin, kuidas mu kondid ragisesid pikast lamamisest ja istumisest. Lamamine meenutas mulle omakorda seda, mis minuga vahepeal juhtus. Kõik need pildid ja sümbolid sel valgel seinal jooksid endiselt vahepeal mu silme ees. Minnes mõtetes ajast tagasi turgatas mu pähe küsimus.

Kus Axel on?

Otsustasin siiski veel vait olla. Tuleb küsida seda õigel hetkel, et saada ka tahetud vastus. Loodetavasti pole ta piinlemas või surnud. Samas mõeldes sellele kellega meil siin tegu on, on üsnagi tõenäoline Axeli surm või piinamine. Väljusime lõpuks sellest toast, kus mind hoiti kurat teab kui kaua. Meid võttis vastu külm õhk, mis tõid külmavärinad mu ihule. Ukse ees valvas paar valvurit. Kõndisime mööda pikka koridori täis uksi, millest kostus erinevaid hääli. Mõnest kostis karjumine, teistest jutustamine. Peatusime puidust ukse juures millel seisis silt nimega Alessio Di Stefano. Tore, ma saan oma 'venda' külastada.

Te küsite, mis mõttes?

Loogiline oleks ju, et kui Lorenzo on minu ja Alessio isa, siis oleme õde ja vend. Ma pole küll kunagi mafiosnikust venda küsinud, kuid käib kah. Sisened järjekordesse hallide seinadega ruumi, milles oleva kirjutuslaua tagant leidsime Alessio, ei suutnud ma imestamata jätta seda, kui sarnased on isa ja poeg.

,,Vaata, aga vaata kes meil siin on! Kas see pole mitte mu kulla kallis õeke?''

Kuna seisime Alessio laua ees ja mu mõõt sai täis, siis otsustasin talle näkku sülitada. Juhtub. Poisi reaktsiooni peale hakkasin valju häälega naerma. Ta kiljus nagu väike plika. Lõpetades naermise, märkasin Alessio põrnitsevat pilku, mis ajas mu veel rohkem naerma. Ma naersin ni pikalt, et mees, kes mind kinni hoidis - ehk Lorenzo - virutas mulle käega vastu kukalt. Ma ei teinud sellest väljagi ning irvitasin edasi. Kuna mõlemal neist sai minust kõrini, visati mind ukse taha. Muidugi mitte ilma valveta, sest mind hoidis kinni üks vägagi musklis mees, kelle õlal rippus Sig Saueri SIGM400 - ehk lihtsamalt vintpüss.

,,Mis su nimi on?'' küsisin mehelt.

Ta ei vastanud.

,,Mis su nimi on?''

Ikka püsis kutt vait.

,,Kas sa oled kurt?''

,,,Ei,'' vastas ta emotsioonitult.

,,Mis su nimi siis on?''

,,Pole sinu asi.''

,,Kuule, Pole Sinu Asi, kaua sa siin juba töödanud oled?''

Vaikus.

,,Noh, vastad ka või?''

,,Ei.''

,,Ma niisama huvi pärast küsin - kas on tore Di Stefanode tallaaluseid lakkuda?''

Mu küsimus tundus meest ärritavalt, niiet jätkasin.

,,Ma tean, et te olete neile nagu koerad, aga kas ta paneb teid vahest haukuma ka? Või longite niisama sabas?''

Mehe nägu hakkas vaikselt vihast punaseks minema. Natuke veel ja ta sõimab kohe mu näo täis.

,,Mida te siin sööte? Kas koera toitu?''

Mees suutis end siiski vaos hoida, kuid oli murdumise äärel.

,,Kas ma vetsu saaksin kasutada?''

,,Ei.''

,,Okei, aga sina oled see kes mu kuse siit põrandalt ära nühib ja uued püksid hangib.''

,,Hea küll, sul on minut aega.''

KATKIWhere stories live. Discover now