0.7

204 23 0
                                    

Peale seda oli küll minu kord küsida, kuid kõik mu sõnad jäid mulle just kui kurku kinni. Õhk sai otsa. Mu kurk oli tules ning miski põletas mind seest. Täpselt nagu too kord Axeli korteris. Vajusin toolile selili, käsi kõril, püüdes vabastada end sellest lämbumise tundest. Enne musti täppe ja pea pilkast pimedust nägin poisi nägu, mis oli šokist valge. Kui nägin vaid pimedust, siis hakkasud minu peas kostma kellegi hääled. Need tundusid küll algul kaugelt tulevalt, kuid peagi tulid need juba lähemalt.

Tere tulemast meie maalima, sosistas üks hääl mu peas.

Ära mitte loodagi meist lahti saada, rääkis teine.

Me oleme sinu sisemised deemonid, kullake, ütles juba kolmas neist.

Ühtäkki hakkasid kõik hääled minu peas korraga midagi rääkima. Nad sosistasid asju läbi-segi nii, et ma ei saanud aru, mis oli jutu sisu. See hääl - või hääled - ajas mind hulluks. See oli talumatu. Kogu segadus minu peas püsis paar minutit, mis tundusid tundidena. Peale häälte vaigistumise, nägin mälestusi silme ees jooksmas. Ja mis oli kõige kahtlasem - need polnud minu mälestused. Ma ei taibanud kelle lapsepõlve nägin hetkeni, mil silmasin seal ennast. Mulle jõudis kohale, et pildid minevikust kuulusid Axel'ile. Pilt minu silme eest peatus ja hakkas vaikselt hajuma.

Esimene asi mida nägin oli valge sein. Tühi valge sein. Jõllitasin seina, kuni selle ilmusid mustad jooned, joonistades erinevaid kujundeid. Just kui keegi maaliks sinna. Tirisin oma pilgu seinalt, suunates selle oma kehale ja kätele. Karjatasin nähes oma käsi, mis tilkusid verest. Üritasin meeleheitlikult pühkida verd valgetesse linadesse, millel lamasin. Veri siiski püsis, muutudes varsti mustaks. Üritasin kisada abi järele, kuid kuulsin vaid kuidas mu karjed seinte vahel kajasid. Pisarad täitsid mu silmad ning veeresid peagi mu põskedel. Asi läks aina hullemaks - hääled minu peas olid tagasi, karjudes midagi, mida ma ei mõistnud. Üritasin abitult tõusta, aga märkasin siis voolikuid oma kätes. Tirisin viimased oma kätelt, tõustes püsti. Suutsin seista paar minutit, kuid kukusin peagi. Võtsin haigla öökapilt - mille kõrvale kukkusin - viili ja tõmbasin sügava haava üle oma veenide. Taipasin, et see polnud enam mina, kes mu keha valitses. Minusse voolas ühtäkki tohutult jõudu. See miski või keegi, kes mu keha enda võimu alla oli saanud, käskis mu kehal tõusta ning seinale joonistada veenidega, millest purskas verd. Joonistasin seinale Abyssi sümboli, ehk kaose isanda sümboli. Kõik juhtus nii järsku, et ma ei mõistnud enam mitte midagi. Mu karjed lõppesid, pisara peatusid, aga veri voolas endiselt minust välja. Istusin lihtsalt sinna seina ette - mis oli enne valge olnud - maha ning olin. Tundsin peagi kummalist rahu, vaadates end verest tühjaks jooksmas. Ma oleksin justkui hõljunud mõne kõrge maja katusel, olles valmis alla hüppama, et piin lõpetada. Mu peas tulvas nii palju emotsioone, muutudes aina tugevamateks. Lõpuks võttis minus üle tühjus. Mitte miski. Toetasin end tasakesi selili põrandale, sulgedes silmad.

Valu.

Tundsin tugevat sööbivat valu oma vasakus käes. Üritasin kätt nühkida ja lükata valu eemale, kuid see ei õnnestunud. Üritasin uuesti parema käega vasakut kätt hõõruda, kuid minu käe peatas kellegi.

,,Las see käsi olla. Ma tean, et see valutab,'' rääkis võõras hääl.

Sattusin paanikasse, sest ei tundnud ära hääle omanikku. Ärevus võttis üle minu keha. Tahtsin oma jäsemeid liigutada ning silmi avada, aga miski või keegi hoidis mind kinni. Avasin oma suu, püüdes karjuda. Sealt väljus vaid hale piiksatus.

,,Tasa, tasa. Me ei taha ju, et nad meid kuuleks.''

Jäin vait kuna karjumisel poleks hetkel väga mõtet. Järgmiseks võtsin ette oma silma. Proovisin seda avada - üllatavalt õnnestusin. Mu vaade oli algul veidi udune, paranedes kohe. Vaatasin ümber enda, leides sealt tühjuse, väljaarvatud üks mees, kes oli mulle kahtlaselt tuttav.

,,Meie Okasroosike otsustas ärgata?''

Mulle meenus, kes see mees on. Ei keegi muu kui Lorenzo isiklikult.

,,Miks ma sinusuguste inimestega suhtlen?''

,,Kas tütred ei peakski oma isadega suhtlema?''

,,Mis asja?''

,,Sa tõesti ei mäleta, Valerie?''

,,Sa ei saa mu isa olla.''

,,Ma ei surnud päriselt, suhkruke.''

,,Pff... Mitte selles mõttes. Ma ei tunnista oma isaks tõbrast, Lorenzo.''

,,Hmm... Ma peaksin vist ära lugema mitu korda sa oma isa juba solvanud oled,'' vastas Lorenzo selle kurikuulsa irvega.

See tuli mulle väga suure üllatusega. Ma olin alati arvanud, et mu isa oli hea, armastav mees, mitte tõbras. Ma isegi ei tea, kas ma peasin teda uskuma.

,,See irve su näol, kas sa liimisid selle sinna liiga kõvasti kinni, et see sul koguaeg näos on?'' küsisin mõnitava tooniga.

,,Sa meenutad mulle mu kallist Isabellat, kas tead.''

,,Võib-olla oleks siis mõistlik olnud teda mitte surnuks piinata, või mis?''

Lorenzo näole ilmus segadus. Ilmselt üritas ta välja mõelda, kust seda tean.

,,Noh, issi, polegi midagi öelda või?'' rääkisin irvega.

,,Kust sa seda tead?'' küsis mees endiselt seaduses olles.

,,Omad allikad.''

,,Kõlab huvitavalt, äkki seletaksid?''

Ja ta oli tagasi. See sama egoistlik värdjas.

,,Ma tahasin ka palju asju teada, näiteks - miks ma siin olen?''

,,Kuidas oleks sellise mänguga - ma küsin sult küsimuse ja sina vastad ausalt, sina saad vastu küsida küsimuse ja mina vastan ausalt.''

,,Kulla vana, sinu vastus ei maksa mulle mitte midagi. Tee mis tahad, aga mina jään oma otsustele kindaks.''

,,Endiselt põikpäine nagu ma näen. Keegi peaks sulle kombeid õpetama.''

,,Proovida ju võib. Kas sul mulle midagi süüa oleks anda? Ja kas ma vetsus saaksin käia?''

,,Söök tuleb siin välja teenida, Valerie.''

,,Mul on vägagi võimalik midagi teha kui ma siia tooli külge aheldatud olen, kas pole?'' rääkisin sarkasmiga.

,,Õigus, ma juba unustasin. Sa pead lubama, et sa ei jookse ära, sest selle toa ukse taga on 6 relvadega varustatud mees ja nad ei karda neid kasutada. Siit majast pole keegi tervelt välja saanud.''

,,Siis on mul võimalus ajalukku minna, või mis?''

,,Looda sa. Saad võib olla välja, aga mitte õue, vaid olen kindel - põrgu ootab sind pikisilmi.''

,,Selle võin garanteerida. Ära unusta seda - kes naerab viimasena, naerab paremini.''

KATKIWhere stories live. Discover now