0.5

225 27 2
                                    

,,Niiet deemon?''

,,Mis asja? Kust sa selle välja võtsid?''

,,Sinu suust, tohman. Sa just ütlesid seda.''

,,Kurat!''kirus deemon vaikselt enda ette.

,,Kuule, nii palju kui mul mõistust - vähemalt tervet - on, ei ütle ma kellegile ning kas poleks loogiline, et kui sa oled mu vend, siis olen mina ka midagi sellist?''

,,Mitte ühele selles ilmas ei tohi sa öelda, kes ma olen. Selle kohta kas sina oled, ma ei tea. Need geenid niisama ei aktiveeru.''

,,Mõtle loogilisest - kui sulle tuleks hull inimene rääkima oma vennast, kes on väidetavalt deemon, sa usuksid? Teiseks, mis mõttes need geenid niisama ei aktiveeru?''

,,Su jutus on iva küll, kuid inimesi on igasuguseid. Kunagi ei tea kes ta on või mida ta usub. Sinu teisele küsimusele vastuseks - need aktiveeruvad, kui sa oled kas suremas või sinu hing saab nii palju haiget, et see valu on sisemiselt tappev.''

,,Ja sina? Kuidas sina deemoniks said?''

,,Minuga on veidi teised lood,'' vastas Axel oma nägu krimpsutades, nagu tuletaks see meelde midagi, mida ta on püüdnud unustada.

Ei tea kas mul oli ka selline nägu midagi halba meenutades?

,,Mida sa silmas pead?''

,,Ma ütlen ausalt - minu lugu on kole.''

,,Ega minu omagi ilusam pole...''

,,Kuna ma ei tea sinust tegelikult midagi ja sina minust ka mitte, mängiks äkki 21 küsimust?''

,,Mulle sobib, aga teeks seda äkki kusagil mujal? Haiglad pole just minu teema.''

,,Mhm, ainult kuidas su riietega jääb?''

,,Mis ilm väljas on?''

,,Küllaltki soe, ma ise küll külma ei tunne, kuid vaadates inimeste riietumist, siis küll.''

,,Mul on mõte. Oota siin, ma käin kiiresti vetsus.''

Hakkasin juba vetsu poole minema, kui mulle midagi meenus. Pistsin hetkeks pea palati ukse vahelt sisse.

,,Axel kuule, äkki saaksid mulle kuskilt püksid pihta panna?''

,,Proovida ju võib.''

Jooksin uuesti tualetti ning vaatasin peeglisse. Mulle vaatas vastu tüdruk, kelle silm oli tuhmunud ja elurõõmu kaotanud. Avastasin, et minu teine silm oli küll lahti, olles seest veidi punane. Minu juustest oli saanud linnupesa, silmade all mustad kotid, muidu nägin välja enam-vähem enda moodi. Üritasin juukseid veidi näppudega kammida, sidudes nad hiljem kokku lohakaks krunniks. Haigla kleidi rebisin alt lühemaks, samuti venitasin ma ka kaela augu suuremaks. Endine haigla valge kleit oli nüüd tavalise pluusi pikkusega ning kaela auk oli minu õlgadest ainult veidike kitsam. Viskasin veel viimase pilgu peeglisse ja lippasin aluspükste ja pluusiga tagasi oma palatisse. Poiss seisis seal, käes paar musta värvi lõhkiseid teksasid, mis tundusid minu suurusest kõvasti suuremad.

Kõndisin tema juurde, võttes teksad, istusin voodile. Tõmbasin püksid jalga, hoolimata sellest, et need olid numbri võrra suuremad.

,,Aitäh. Muide, kust sa need said?''

Axel krimpsutas järjekordselt nägu, kuid viipas käega kõrval palati poole.

Ma vaid naersin, südamest kohe. Ma ei tea mis selles nii naljakat oli.

,,Ära palun hakka naerma nagu sa seda viimane kord tegid, eks?''

Ma vaid naersin selle peale, normaalselt. Saanud sellega ühele poole, hakkasime palatist välja kõndima. Jõudsime peagi välja, kuid me ei teadnud kuhu minna. Vaidlesime selle üle pikalt - mina tahtsin minna lähedal asuvasse baarid, poiss aga motelli puhkama.

KATKIWhere stories live. Discover now