0.4

235 28 3
                                    

Jäädes üksi palatisse, ründasid mind minu mõtted. See kõik oli kuidagi segane. Minu peas tiirles liiga palju küsimusi, aga liiga vähe vastuseid. Hakates mõtlema Johnnie peale, meenus, et ma ei tea isegi kus ta on või kes ta on.

Olete kuulnud ütlust - kus hundist räägid, seal hunt aiataga?

Noh, meil hetkel hunti pole, aga Johnnie astus üsnagi samal hetkel uksest sisse. Ta nägi viimasest korrast tunduvalt paremas seisukorras välja. Tal polnud seljas enam seda verist valget särki, vaid nüüd oli selle asemel hoopis puhas tumesinine. Sinna peale oli tal visatud nahk jakk ning jalas mustad teksad.

,,Kuidas sa ennast tunned?''

,,Normaalselt, Hunter.''

Ma isegi ei jõudnud mõelda, et olin teda Hunteriks kutsunud, sest Hunteri - või Johnnie - käsi oli hetkega minu kõril. Tundsin, kuidas rabeledes hapniku minu kopsudes aina vähemaks jäi.

,,Palun,'' sosistasin veel oma viimase õhu varuga, kuid ma ei ole kindel, kas poiss sellest ka aru sai, sest sõna asmel tuli suust välja kähin. Johnnie raevunud nägu vaadates, hakkasid minu silme ette ilmuma tasakesi pisikesed mustad täpid. Kui Hunter sai aru, et olen minestamas, tõmbas ta oma käe minu kõrilt, jättes mind voodisse pikali õhku ahmima.

,,KES SEDA SULLE ÜTLES?!" karjus poiss.

Vastuseks vaatasin poisile otsa, oodates viimase vabandust, aga nagu Hunteri näost välja võis lugeda, ei plaaninud ta vabandada.

,,Miks ma peaksin seda sulle ütlema?''küsisin vaikselt.

,,Sest kui ta on see, kes ma arvan, siis järgmine kord võib teda külastada surnuaias.''rääkis Hunter, silmad justkui leekides.

,,Ja sa arvad, et see on... ?''

,,Lorenzo Di Stefano.''

,,Peaaegu. Ta perekonnanimi on Di Stefano küll.''

,,Sellel värdjal on sugulasi?''

,,Ilmselt ja selle värdja sugulase eesnimi on Alessio, kuid juhtud teadma.''

,,Alessio Di Stefano?''

,,Just nii, kus juures, see vend teadis minust rohkem kui minu oma ema.''

,,Niiet sellel värdjal ongi poeg? Kurat, ma arvasin, et see oli lihtsalt Justini väljamõeldis.''

,,Mis su päri nimi on?'' küsisin tõsiselt, kustutades väikese naeratuse, mis mängles enne minu huultel.

Poiss oli tasa ning ilmselt mõtles.

,,Ma ei saa sulle seda öelda, sa võid mind välja anda.''

,,Ja miks ma seda tegema peaks?''

,,Ma ei usalda kedagi, kas tead.''

,,Su silmad räägivad teisiti. Ma võin sulle öelda oma keskmise nime, kui sa mulle ma päris nime ütled. Sobib?''

,,Sul on keskmine nimi?''

,,Jah. Kuidas siis jääb?''

,,Olgu, aga sina ütled enne.''

,,Ei vea välja. Ütleme samal ajal.''

,,Hea küll. Kolm... Kaks... Üks... Axel.''

,,Valerie.''

,,Oot, su nimi on Axel? See tuleb kuidagi tuttav ette...''

,,Valerie? See peab olma mingi kokkusattumus,'' podises Axel oma nina alla.

Axel tuli mulle liigagi tuttav ette. Mul oli väiksena vend Axel, kuid temaga läksid asjad veidi kurvasti. Mu kasuisa ei sallinud teda silma otsaski ning käskis emal ta lastekoju saata. Ema muidugi keeldus pidevat, öeldes: ,,ma ei suudaks elada selle mõttega''.Sellel samal õhtu tuli kasuisa koju, purjus ja vägagi vihane. Mäletan veel nii selgelt, kui ta võttis Axeli, hoidis nuga tema kõri kohal ja ähvardas, et kui me teda ära ei vii, on tal lõpp peal. Axel karjus pidevalt minu nime. Tema oli ainuke kes kutsus mind Valerieks ja kui ema selle kohta küsis, ütlesime, et see on kõigest väljamõeldud nimi. See valu minu rinnus tol hetkel oli kirjeldamatu. Tundus justkui pussitaks kasuisa mind selle sama noaga. Lõpuks tirisin ma oma venna lihtsalt seal majast välja ja jooksin lastekoduni, sest ma ei tahtnud talle sellist lapsepõlve nagu minul oli.

Raputasin kergelt pead, üritades lahti saada neist mõtetest. Minu minevik on mulle raskeks koormaks, kui aus olla. See on nagu suur kivi minu õlgadel.

,,Sa ei saa mu õde olla, ega ju?''

,,M-ma ei tea...''

Vaikus täitis tuba paar väga pikka minutit. Ma tõesti lootsin, et ta oleks minu vend Axel... Aga ma ei tõstnud oma ootusi kõrgele - mida kõrgemalt need kukuvad, seda valusam on.

,,Vahet ei ole... See teeb küll haiget, aga praeguses olukorras pole see peamine.'' ütlesin Axelile.

,,Sul on õigus, kuid mulle ei anna endiselt rahu Alessio. Mis ta sulle ütles?''

,,Ta käskis sinust emale hoida ja ütles, et ta teab minust nii mõndagi. Ma küll vaidlesin talle vastu, ainult siis lubas ta jõude kasutada, mida iganes see ka ei tähendaks.''

,,Tema jõududega on ilmselt parem mitte sekeldustesse sattuda. Nende pere peab alati võitma, ükskõik mis mänguga tegu on. Nende pere - või vähemalt nii palju kui sellest järgi on - on täis haigeid inimesi. Külmaverelisi psühhopaate, mafiosnike ja mõrvareid. Sellest võid järeldada, et vaenujalal nendega pole kõige toredam olla,'' seletas Axel kahetsusega silmades.

Ma kõigest noogutasin. Poiss jõllitas mind juba vist paar minutit, üritades ilmselt aru saada, kas ma olen tema õde või mitte. Vähemalt minule tundus nii. Mõeldes järjekordselt minevikule, meenus mulle kord, kui mina, Axel ja ema pargis jäätist käisime söömas. See oli viimane õnnelik mälestus minu perest. See oli umbes aasta peale meie isa surma ning enne kasuisa sisse kolimist. Tol päeval olin ma seal olevasse purskkaevu kukkunud. Naeratasin selle mälestuse peale.

Peagi oli kell tiksunud juba õhtusse ja me pidime siit ära minema. Võib-olla me poleks isegi pidanud minema, aga haiglad on mulle tegelikult üsnagi vastumeelt.

Tõusin voodilt, avastades end endiselt olevat haigla riietes. Vaatasin enda ümber, otsides oma vanu riideid, kuid neid polnud kusagil.

,,Otsid oma riideid?''

,,Ei, tead, elevante otsin.''

,,Miks nii kuri?''

Hakkasin selle peale hüsteeriliselt naerma. Ma ei tea miks, ilmselt järjekordne bipolaarne häire.

Ärge vaadake mind sellise pilguga, ma pole hull, lihtsalt veidi liimsist lahti.

,,Hulluks läksid või?'' küsis Axel mind imelikult silmitsedes.

Selle peale hakkasin nutma. Ja uuesti naerma. Ja nutma. Ja naerma. Lõpuks võttis minu näol hoopis võimust jälle seesama tundetu mask.

,,Ei, ma pole hull, aga väikseid vaimseid häireid on mul küll.''

Axeli nägu läks selle peale veel kahtlustavamaks.

,,Tere tulemast minu maailma, Härra mida-kuradit-ta-just-tegi-pilguga-ja-terve-mõistusega-tiivuline.''

,,Ei noh, normaalne oled... Oota korra, sa ütlesid, et häireid, ehk siis mitmuses. Millega ma veel peaksin arvestama?''

,,Hmm...Depressioon pole mulle võõras, paanika hoogusid esineb üsnagi harva, ärevus häireid esineb vahest ja see mis sa just nägid on ka võimalik. Midagi erilist.''

,,Sa ei olegi veel vaimuhaiglas?''

,,Enamusest neist olen ma enam-vähem lahti saanud, ainult bipolaarsus on veel jäänud.''

,,Tore, vaimuhaige ja deemon käivad kindlasti käsi käes.''

KATKIWhere stories live. Discover now